Vägede Issandal on päev kõigi jaoks. (Js 2:12)

Pärnu Eliisabeti kiriku remondivajadustest kõnelevat 21. augusti "Pärnu Postimehe" artiklit kommenteerides nimetab keegi Julmur vaimulikke (või kõiki kristlasi) vaimuhaigeteks ja mustakuuemeestest õhumüüjateks. Olgu esimese iseloomustusega kuidas on – kaasinimeste mõnitamine on osa internetikommentaaride peavoolust –, teine pani mind veidi sügavamalt järele mõtlema.

Kas me "müüme" tõesti ainult õhku, protesteerisin endamisi. Just veidi enne kõnealuste kommentaaride lugemist olin vestelnud kahe lahkunu omastega ning näinud, kui väga on inimestel keset elu haprust tarvis kohta, kus leida varjupaika, ja kedagi (Kedagi), kellele toetuda. Kas see on ainult "õhk"?

Jäin sügavamalt mõttesse ja taipasin äkitselt, kui vale on kõnelda "ainult" õhust. Kui see, mida meil on inimestele pakkuda, olekski "ainult õhk", siis ... kas meil oleks neile pakkuda midagi veel tähtsamat ja vajalikumat? Tõepoolest, kui kirik "müübki" õhku, kui ta on – käibeväljendit tarvitades – "õhu ametlik maaletooja", siis kes saaks ilma temata? Mitte keegi, ka mitte see, kes kristlasi vaimuhaigeteks ja vaimulikke "mustakuuemeestest õhumüüjateks" nimetab. Issand ütleb, et inimene mõistetakse õigeks või süüdi tema oma sõnade järgi (Mt 12:37), ja nõnda tuleb ka kõnealuses internetikommentaaris esile tegelik tõde nii kiriku kui kommentaatori enese kohta: jah, me pakume inimestele õhku, sest nad vajavad seda, et võiksid elada – ja seda vajad ka sina, olgu sa kes tahes.

Aga kas meil on õigust seda "müüa"? Müüa midagi, mis on tasuta kättesaadav, lihtsalt niisama olemas, ilma mingi meiepoolse kaastegevuseta?

Kas ei meenuta see seda, mida kirik kuulutab õndsaks saamisest ja Jumala armust: "Te olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda." (Ef 2:8)

Muidugi on õhk saadaval tasuta. Ja inimene ei saa teha muud kui seda tarvitada – või rikkuda. Aga see ei tähenda, et õhk oleks olemas iseenesest. Ka õhk on Jumala looming, Jumala and, Jumala arm kõigele elavale. Tasuta ja ülevoolavalt, nagu seegi arm, mille läbi Ta teeb meid õndsaks ja kingib meile igavese elu.

Ja meie, s.t kirik – kuidas me võime seda siis "müüa"? Ainult nii, nagu ütleb pühakiri: "Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata. Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida?" (Js 55:1-2)

Võib-olla just sellepärast on kiriku "õhumüük" paljudele nii vastumeelne? Nad tahaksid tunda, et on ise vaeva näinud, et midagi ära teenida. Paraku on kõik, mida me tõeliselt eluks vajame, teenimatu arm, ja see, mille eest me raha vaeme ning mille heaks vaeva näeme, enamasti kasutu ja tühine. Midagi mõõtmatult vähemat ja väärtusetumat kui "tühi õhk".

Me kõik tarvitame õhku, isegi kui tahaksime seda eitada. Veelgi enam: me kõik kulutame õhku, tihtipeale ka rikume seda. Tänu Jumalale ei suuda me rikkuda Tema armu, sest see ületab kõik, katab kinni pattude hulga ja on piisav, et tuua õndsus kogu maailmale.

On selge, et kui me ütleme, et me ei vaja õhku, siis me petame iseennast. Sugugi mitte sama selge ei ole paljudele see, millest kõneleb püha Johannes: "Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis." Aga kui me oleme valmis seda tunnistama, siis "on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust" (1Jh 1:8-10).

Kord tuleb meil seda tunnistada, sest "Vägede Issandal on päev kõigi jaoks". Vägede Issandal on ka piisavalt armu ja õhku kõikide jaoks.

• Prev
• Next