Kas meiegi oleme pimedad? (Jh 9:40)

Mõni päev tagasi võis lugeda halenaljakat uudist Hollandi rahvusmuuseumi kohta. Nimelt on seal alates 1988. aastast demonstreeritud ameerika astronautide poolt Kuult kaasa toodud kivi, mille muuseum päris endiselt Hollandi peaministrilt Willem Dreesilt. Too omakorda oli selle saanud kingituseks Ameerika Ühendriikide suursaadikult J. William Middendorfilt aastal 1969, kui Kuul käinud astronaudid külastasid Hollandit. Nüüd tuli uuringute tulemusena välja, et "kuukivi" on tegelikult vaid tükike kivistunud puitu ja selle väärtus seisneb pigem selles, et ta näitab kõnekalt, kuivõrd naeruväärseks võivad osutuda nii mõnedki moodsad teadusmüüdid ja suured kangelasteod.

Seda uudist lugedes meenus üks teine, paar kuud tagasi kuuldud lugu kellestki koduperenaisest, kes otsustas osaleda ameerika telesaates "Antiques Roadshow", mille sisuks on see, et inimesed toovad ekspertidele hindamiseks neile kuuluvaid esemeid. Enamasti selgub, et omanike poolt kalliks peetud kunsti- või käsitööteosed on üpris väärtusetud, vahel aga võib olla ka vastupidi. Nii oli ka tolle Põhja-Carolina proua puhul. Ta tõi saatesse mõned oma isalt päritud ning tolle poolt 1930. aastatel Hiinas ostetud nikerdatud kivikesed, ja nende lähemal uurimisel selgus, et tegemist on äärmiselt hinnaliste, 18. sajandil valitsenud keiser Qianlongi aegsete väärisesemetega, mille väärtuseks on vähemalt miljon ameerika dollarit. Nendesamade kivikeste väärtuseks, mis olid perenaisel pidevalt tüliks ees, kui ta tolmu võttis, ja mis ta oleks ammu minema visanud, kui need ei oleks olnud isa pärandus.

Kui palju võib olla meie elus taolisi hindamatuid väärtusi, millest käime päev-päevalt mööda neid märkamata või nende otsa komistades koguni pahastena, et nad meil jalus ees tolknevad. Ja kui palju on meie elus väärtusetut pahna, mida peame kalliks ning nii oluliseks, et laseme sellel ennast lummata ja oma elu suunata.

Kui tihti teeme otsuseid välise või üldise arvamuse poolt pealesurutud väärtushinnangute põhjal, asjade tegelikku olemust nägemata ning nende tõelist ilu ignoreerides. Või iseennast kõige mõõdupuuks seades ja kõige muu väärtust vaid omakasust või meile arvatavalt osaks saavast aust lähtudes arvestades: ""Eks ole Damaskuse jõed Abana ja Parpar paremad kui kõik Iisraeli veed? Kas ma nendes ei või ennast pesta ja puhtaks saada?“ Ja ta pöördus ning läks ära vihasena." (2Kn 5:12)

Jeruusalemma templi juures oli kord sündimisest saadik jalutu mees. Mis oli tema jaoks kõige suurem asi, mida ihaleda – kõige imelisem väärtus, millest unistada? Kindel see: muidugi, et ta suudaks kõndida nagu teisedki. Aga ta oli võtnud omaks üldise arusaama, et sellest mõtleminegi oleks tühipaljas ajaraiskamine ja enesepettus. Elu on nagu on, seda tuleb elada pragmaatiliselt ning võtta, mis võtta annab.

Peetrus nii ei arvanud. Ta teadis, mida mees ootab, ja seepärast ta vabandas: "Mul ei ole sulle anda seda, mida kõik teised sulle annavad! Aga ma annan sulle midagi, mida sa ei julge enam oodatagi, sest sulle on antud head nõu mõtegi sellest oma peast välja heita ja sa saad ka ise aru, et ei tasu end pettekujutluste eksitada. Ma pakun sulle seda, mida sa enam ei loodagi, ma annan sulle midagi, mis ületab väärtuselt kogu kulla ja hõbeda: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse üles ja kõnni!" (vrd Ap 3:1-10)

Jumal on andnud meile midagi mõõtmatult väärtuslikumat kui kõik see, millest võiksime üldse unistadagi. Jumal on saatnud oma Poja, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid tal oleks igavene elu.

Loomulikult käis Tema käsi nii, nagu pidigi. Inimesed suhtusid Temasse umbes samamoodi nagu Naaman Jordanisse. Ja isegi siis, kui nad olid kogenud Tema abi, huvitas Tema käest saadu neid rohkem kui Tema ise. "Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars? Sest Ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud Tal kuju ega ilu, et Teda vaadata, ega olnud Tal välimust, et Teda ihaldada. Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: Ta oli põlatud ja me ei hoolinud Temast." (Js 53:1-3)

Hollandi rahvusmuuseumis eksponeeritav "kuukivi" osutus tavaliseks puutükiks. Väärtusetud ja tolmu koguvad nipsasjakesed Põhja-Carolina kodukummutil hindamatuiks kunstiväärtusteks. Inimeseks saanud ning peaaegu kõigi poolt põlatud Jumala Poeg on kogu maailma ainus Õnnistegija. Ning see tükikene puud, mille peal Ta surmati, on saanud tõeliseks Elupuust, mille viljast on osa kõigil, kes Temasse usuvad ja Teda armastavad.

• Prev
• Next