• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

Ülestõusmisaja IV pühapäev

«Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.» (Jh 16:16)

Mida vanemaks olen saanud, seda selgemaks on saanud minu veendumus, et piiblisõna – Jumala Sõna – on kõige õigem võtta nii, nagu see on kirja pandud ja meieni jõudnud. Nii ka Jeesuse sõnu Tema viimasel õhtusöömaajal oma jüngritega enne seda, kui Ta kinni võeti, Tema üle kohut mõisteti ja Ta ristilöömise läbi tapeti.

See tähendab, et kui Jeesus ütleb oma jüngritele: «Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.», siis Ta peab silmas just nimelt oma vangistamist, surma ja matmist – ning seda, mis neile järgneb, s.t ülestõusmist ja taaskohtumist omadega.

«Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam» – ma pean surema ja saama maetud; ma lähen sinna, kuhu teie ei saa mulle praegu veel järgneda; mind võetakse teilt ära.

«Taas pisut aega, ja te näete mind jälle» – ma tõusen surnuist üles ja tulen tagasi teie juurde.

«Teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus» – ma tean, et te olete minu kannatuste ja surma, minust lahkumise pärast löödud, kurvad ja õnnetud, aga maailm on rõõmus – kõik need, kes mind vihkavad, rõõmustavad.

«Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks» – lahkumine minust, minu ristisurm ja matmine – kõik see kurvastab teid, aga ma tõusen üles ja te näete mind jälle, ning siis «on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära».

Jeesus võrdleb kurbust, mis tabab Tema omasid, naise olukorraga, kes valmistub last ilmale tooma: «Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud.», ning lisab julgustuseks: «Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma.»

Issand kõneleb siin oma jüngrite seisukohalt: Ta mõistab nende kurbust, nende valu, nende kahtlusi ja hirmu. Ta ei suhtu sellesse üleolevalt – nagu ei saa suhtuda üleolevalt sellesse vaeva ja valusse, mida peab  nägema ja kogema naine, kellele on antud tuua ilmale uut elu.

Aga sellesama jüngritele suunatud kaastunde ja julgustuse taga on peidus ka tõde Jeesusest endast – sama tõde, mida Ta oli kord väljendanud ühe teise võrdpildiga: «Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.»

Nende mõlema pildiga selgitab Jeesus oma kannatuste ja ristisurma tähendust: see peab nii olema, et võiks sündida midagi uut; meie langenud maailmas ei ole muud võimalust tõeliseks rõõmuks ja eluks kui ennastandva armastuse tee, mis tähendab ka valmisolekut oma armastatu eest kannatada ning vajadusel koguni surra.

Jeesuse jüngrid ei mõista seda. Just siin saavad nad meile väga lähedaseks, sest ka meie ei mõista. Meie evangeelium näitab, et me ei saagi kõike mõista, me ei peagi kõike mõistma.

See on äärmiselt tähtis õppetund: meie kristlik usk ei ole mitte abstraktse mõttetöö kujundatud filosoofiline süsteem, vaid eeskätt usk konkreetsesse isikusse, usaldus inimeseks saanud Jumala Poja vastu, kelle armastusest ei suuda meid lahutada mitte miski, ei kannatused ega surm, isegi see mitte, kui me Temast päriselt aru ei saa või kui me ei mõista kõike seda, mis meile Teda järgides osaks saab.

Sellega meenub mulle üks hiljutine juhtum. Olin koos mõne ametivennaga väiksel reisil Poola. Kuna meie sooviks oli, et sellest ei kujuneks mitte niivõrd puhkuse- või turismireis, vaid pigem palverännak, siis peatusime sageli kirikute juures, et palvetada, nii vaikselt omaette kui üheskoos.

Nõnda ka ühes väikses külas: nägime eemalt kaunist kirikut, mille uks oli valla, peatusime ja läksime sisse. Paraku ei pääsenud me eeskojast kaugemale, kuna sissepääs kirikusaali oli tõkestatud jämedatest metallvarrastest võrega.

Seisime seal kiriku eeskojas, laulsime mõned psalmid ja palvetasime üheskoos. Kui me oma palve lõpetasime, siis märkasime, et meie sekka oli ilmunud üks kohalik mees – mitte kõige soliidsema välimusega, kergelt habetunud, pisut määrdunud ruuduline särk seljas, vist isegi veidi napsune. Ta ütles meile poola keeles: «Proszę!», mis tähendab «Palun!», ning seejärel lihtsalt lükkas kergelt võreust, mis oli takistanud meie edasipääsu. Võre avanes ja tee kirikusse oli lahti.

See mõjus meile ausalt öeldes üsna koomilisena: kuus vaimulikku, kõrgesti haritud teoloogi, kes seisavad võre taga, uskudes seda, mida nad näevad – et kirikusse ei pääse –, ja üks lihtne külamees, kes teab, et uks ei olegi tegelikult lukus, et tee Issanda kotta, Jumala palge ette, on vaba ja valla…

Nii meie elus ongi. Nii me olemegi sageli nagu jüngrid Jeesuse viimasel söömaajal, jäädes kinni oma piiratud nägemisse ja mõistmatusse, samal ajal, kui vaja oleks vaid pisut usku ja usaldust.

Ka Kristuse ülestõusmisega on samamoodi. Kui palju võib isegi kirikus kuulda kahtlemist ja püüdu seda kuidagi olematuks selgitada – ikka ainult sellepärast, et puudub lapselik usk, mis oskab näha asjade pealispinna taha, ja samal ajal ka täiskasvanud inimesele igati kohane kriitikameel iseenda tunnetuse piiride suhtes, mis peaks meile ütlema, et see, kui mina millestki aru ei saa, ei tähenda, et see ei võiks olla tõde.

Pühakirja tunnistus on väga selge: Kristus «loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast». Ta on tõeliselt ristil surnud meie pattude pärast, et need oleksid andeks antud ja et meie võiksime nüüd patule surnuina käia uues elus.

Nisuiva on langenud maasse, et kanda uut vilja. Naine on lapse ilmale toonud – jah, valu ja vaevaga, aga selle tulemusena on sündinud uus elu.

Meile on kingitud uus elu. Kristuse ülestõusmine on ka meie ülestõusmine – ja seda rõõmu ei võta meilt mitte keegi ära.

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus