Nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab. (Jh 5:21)

Tõnu Õnnepalu kirjutas paarkümmend aastat tagasi ühes jutustuses noorest vaimulikust (aseõpetajast), kes jalutab oma kiriku ümber laiuval surnuaial: "Siin paremal rohu ja võsa sees on üks väike rauast lapserist, selle peal piiblisalm: "Tema hing oli Issandale meele pärast, sellepärast kutsus tema ta tigeduse eest rutuste ära." ... Siin taga, vanemas osas on palju lapseriste. Nüüd elavad inimesed enamasti vanaks, seda peetakse heaks, progressi märgiks. Siiski, möödunud aastal matsin ühe koolitüdruku. Ajukasvaja. Tema haud on siit natuke edasi, vasakut kätt. Seal on alati värskeid lilli, oksi, küünlaid. Isegi mänguasju. Aga üldiselt noorelt ei surda. Surm on tänapäeval haruldane, temast pole enam kombeks rääkida, ei osata vist mõeldagi, tundub võimatu, kohatu, skandaalne, peaaegu ropp. Leinajad on täiesti nõutud. Minu lohutused ei lohuta neid. Nad ei saa üldsegi aru, mida ma räägin."

Ei too noor aseõpetaja ega Tõnu Õnnepalu teadnud toona, et mõned aastad hiljem matab selle koolitüdruku ema ka oma teise tütre. Mitte ajukasvaja, vaid "Estonia" laevahuku tõttu. Paari päeva eest sängitasime samale hauaplatsile ka ema enda.

Niipalju, kui tal jõudu oli, käis ta iga päev oma tütarde haual. Ta igatses nende järgi. Aga mitte nii, nagu need, kes on "täiesti nõutud" ja keda meie "lohutused ei lohuta". Mitte nii, nagu igatsevad ja kurvastavad need, "kellel ei ole lootust" (1Ts 4:13). Mitte nagu inimesed, kes võiksid prohvet Jesaja kombel öelda: "Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles." (Js 26:14)

Ta ei igatsenud mitte niivõrd nende järele, kuivõrd nende juurde. Ta oli kindel, et seal, kus nad on, on neil hea olla – ja vahel, kui ta oma tunnetest ja mõtetest rääkis, siis kõlas neist läbi lausa kadedus oma teise tütre suhtes, kes oli juba saanud oma õe juurde, samas kui tema peab jällenägemist alles ootama.

Ta teadis väga hästi, et "kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos Temaga on läinud magama" (1Ts 4:14). Ta uskus nii ühte kui teist, ja see andis talle jõudu elada kõigest hoolimata – ning mitte lihtsalt elada, vaid märgata enda kõrval teisi, hoolitseda vaeste eest, olla külalislahke, tunnistada oma usku, toetada kirikut ning palvetada paljude-paljude inimeste eest. Kui mul on õigesti meeles, siis oli mul õnn olla tema palvenimekirjas neljandal kohal.

Me sängitasime ta mulda, tema matusel oli neli vaimulikku – ning viies saatis Rootsist tervituse, kuna ta ei saanud kahjuks ise kohale tulla. Oli ka too kunagine aseõpetaja, Tõnu Õnnepalu jutustuse prototüüp.

See oli matus, kus oli kerge kõnelda usust Kristusesse, sest tema elu sisuks ja ülimaks püüdluseks oli olnud Kristus. See oli matus, kus oli kerge kõnelda ülestõusmisest ja igavesest elust, sest temas endas ei olnud selles osas kübetki kahtlust.

Aga kuidas on siis nende ülaltsiteeritud sõnadega prohvet Jesaja raamatust, et "surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles"? Ei, need ei ole tänapäeva "täiesti nõutute" leinajate segased sõnad, see tundub olevat täiesti selge ja konkreetne sõnum: surnud ei ärka ellu ja kadunud ei tõuse üles.

Iseenesest! See on selle väite taga olev võtmesõna: iseenesest ei ärka ükski surnu ellu ega tõuse üles. Pisut hiljem ütleb prohvet Issandale: "Aga Sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles." (Js 26:19) Usun, et siin ei kõnelda mitte ainult – nagu võivad väita piibliteadlased – Iisraeli taastamisest pärast hävingut, vaid kinnitatakse, et Jumalal on vägi äratada ellu neid, kes iseenesest ei ole suutelised ellu ärkama, ning tuua surmavallast üles need, kellel ei ole iseenesest mitte mingit lootust ülestõusmisele.

Jeesus ütleb: "Nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab ... Otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on Ta andnud ka Pojale, et elu on Temas endas." (Jh 5:21.26)

Too ema meenub mulle alati, kui tuleb juttu "Estonia" hukkumisest. Ja iga kord, kui nägin teda, tuli mulle meelde "Estonia" hukkumine. Neil päevil, mil mälestatakse 15 aasta möödumist sellest kohutavast õnnetusest, on ka tema ise nende hulgas, keda mälestada – just sellisel kombel, nagu ta ise oma tütreid mälestas: kindla usuga ülestõusmisse, kõikumatu lootusega jällenägemisele ning usaldava armastusega oma Issanda vastu. Annaks Jumal taolist usku, lootust ja armastust kõigile, kes leinavad – ning meile igaühele, kui mõtleme oma lahkumisele.

• Prev
• Next