Ärge muretsege ühtigi! (Fl 4:6)

Jeesus keelab meil muretseda meie ihu ja hinge pärast. Nii on kirjas Mäejutluses (Mt 6:25-34). Vähemalt oleme harjunud Tema sõnadest just nõnda aru saama – ja seepärast keskendume neid seletada püüdes sellele, kuidas ilma muretsematagi on võimalik hästi elada ja pole vaja millestki puudust tunda. Ehk siis ikkagi ihu ja hinge pärast muretsemisele.

Aga Jeesuse sõnu või õigemini Tema rõhuasetust on võimalik mõista ka teisiti. Jeesus ei ütle, et me ei peaks muretsema oma ihu ja hinge pärast, vaid Ta hoiatab meid muretsemast selle pärast, millega me oma ihu (siin ilmas) katame ja oma hinge (siin ilmas) toidame. See on selge ka pühale Paulusele, kes on veendunud, et "kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev päevalt" (2Kr 4:16) ning et "kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad" (1Kr 15:19).

Jeesuse sõnu: "Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke Teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!" (Mt 10:28), võib väga hästi rakendada ka Mäejutluses kõne all oleva muretsemise kohta. See, et me ei tohi muretseda ihukatte ega toiduse pärast, ei tähenda, et me ei peaks muretsema oma ihu ja hinge igavese olukorra pärast. "Otsige esmalt Jumala riiki!" (Mt 6:33)

Ükskõik, kas meil on ihukatet ja toitu või mitte – see elu siin saab ühel hetkel igal juhul otsa. Ükskõik, kui palju meil tagavaraks oli, see kõik tuleb maha jätta – aga mis saab siis meie hingest (vrd Lk 12:20)?

Lõikustänupüha on esmalt muidugi selleks, et tänada Jumalat saagi eest, kõige eluks tarviliku eest, mida Ta on meile kinkinud. Aga nii nagu kõik mu nähtav, nii on ka maine lõikus ja lõikustänupüha pildiks või varjuks nähtamatust – meeldetuletuseks selle kohta, et meie "hing on enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas" (Mt 6:25).

Kui lõikus on hea, siis julgustab see meid lootma Jumala armule ning pidama meeles seda imelist heldust, mida Ta on meile osutanud oma Pojas Jeesuses Kristuses, kelles Ta ei keela meile miskit, mida me vajame (Rm 8:32).

Kui lõikus on keskpärane, siis võime sellegipoolest rõõmustada, teades, et meie õndsakssaamine ei sõltu mitte meist, vaid Temast: "Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt!" (Ef 2:8)

Kui lõikus on aga vilets või lausa olematu, siis see tuletab meile meelde, et kõik meie õigus on Jumala ees "määrdunud riide sarnane" (Js 64:5) ning meie patud süüdistavad meid, aga Jumal armastab meid sellegipoolest ja on meid oma Pojas õigeks teinud.

"Otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust," ütleb Jeesus (Mt 6:33). Ka apostel Paulus, kelle sõnul ei ole meil üldse tarvis muretseda, kutsub meid üles mõtlema ja tegema kõike, mis on "tõene, auväärne, õige, puhas, armastusväärne, ülendav, vooruslik ja kinnitav", julgustades meid, et siis on rahu Jumal meiega (Fl 4:8-9).

Kuidas? Mida me ikka suudame?! Üks istutab, teine kastab, aga viimselt on ikkagi ainult Jumal see, kes võib lasta kasvada ... (vrd 1Kr 3:6; Mk 4:26-29)

Jeesus ütleb meile, kuidas: "Ärge nõutage rooga,mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks ... See ongi Jumala tegu, et te usute Temasse, kelle Ta on läkitanud." (Jh 6:27.29) Tema on tõeline roog, tõeline Eluleib. Teda endasse vastu võttes ning seeläbi oma ihu ja hinge eest hoolt kandes valmistume tõeliseks Lõikustänupühaks, mil meist endist saab vili Jumala igaveste aitade tarvis – uudseviljaks on meie eest surnud ja surnuist üles tõusnud Kristus ise (1Kr 15:20).

"Ärge muretsege ühtigi!" Tõepoolest, muretseda ei ole tarvis, sest Kristus on kõik meie heaks teinud ja Jumal hoolib meist rohkem, kui mõista oskame. Mitte keegi meist ei suuda oma elule (vähemalt igaviku mõttes) ühtainsat küünartki juurde lisada (Mt 6:27), Tema aga ei mõõda mitte küünraga, vaid on valmistanud meile tõepoolest terve igaviku.

Või peaksime natuke ikkagi muretsema, sest mine sa muidu tea, kuidas me oma igavikku veedame ...

• Prev
• Next