"Aamos peab salanõu sinu vastu Iisraeli soo keskel. Maa ei suuda taluda kõiki tema sõnu." (Am 7:10)

Prohvet Aamos ei arvanud endast kuigi palju. Ta ei arvanud isegi, et ta oleks prohvet: "Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja." (Am 7:14) Ta teadis ainult, et Issand on teda kutsunud ja käskinud tal minna ning Iisraeli rahvale Jumala sõna kuulutada.

Piiblis on mitmel pool juttu neist, kes on Jumala poolt kutsutud ja kes viimaks teevadki seda, milleks Jumal on nad kutsunud, aga aega viita püüdes ning vahel isegi vastumeelselt. Tuntumad sellised on Mooses, Jeremija, Joona. Ühelt poolt on see isegi hea, sest vastandina neile tunneb piiblilugu rohkesti ka neid, keda ei ole kutsunud mitte Jumal, vaid kes on ise ennast üles upitanud ning tahavad kangesti Jumala nimel kõnelda – või pigem esineda. On hea, kui inimene jääb alandlikuks ega ürita esile tükkida – Issand ise ütleb, et "kes ennast ülendab, seda alandatakse" (Mt 23:12).

Samas ei ole asi tihtilugu mitte alandlikkuses, vaid pigem laiskuses, kartuses seada end keerulisse või piinlikku olukorda, hirmus jääda häbisse. Või teatud võltsalandlikkuses, mille põhisisuks on usaldamatus Jumala suhtes või koguni (mitte väga kõva häälega välja öeldud) jumalavastasus: "Sa näed ju, milline ma olen – s.t Sa ise oled mind selliseks loonud. Ma võiksin ju minna ja rääkida, aga "mina ei ole sõnakas mees, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel" (2Ms 4:10) – s.t Sa ise oled süüdi, kui mul midagi välja ei tule!"

Või siis on see lihtsalt oma vastutuse mitte tajumine (et mitte öelda: vastutustundetus): "Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja."

Aamosel tegelikult ei olnud sellega probleeme – sisemiselt. Väliselt küll, sest tema sõnum Iisraeli rahva kohta oli väga karm: "Issand möirgab Siionist ja toob Jeruusalemmast kuuldavale oma hääle." (Am 1:2); "Seepärast läkitan ma Juudasse tule ja see põletab Jeruusalemma paleed." (Am 2:5); "Seepärast karistan ma teid kõigi teie süütegude pärast." (Am 3:2); "Häda muretuile Siionis ja julgeile Samaaria mäel!" (Am 6:1); "Ma ei salli Jaakobi kõrkust, ma vihkan tema paleesid." (Am 6:8); "Nad langevad ega tõuse enam." (Am 8:14); "Ma pööran oma silmad nende vastu: kurjaks, aga mitte heaks." (Am 9:4); "Vaata, Issanda Jumala silmad on patuse kuningriigi vastu ja ma hävitan selle maapinnalt." (Am 9:8)

Aamos peab selgitama, et seda kõike ustavalt edasi andes ei pea ta salanõu ega õõnesta riigi aluseid – aga loomulikult just selles teda süüdistatakse. Ja on süüdistatud teisigi prohveteid. Ka Jeesust ennast – ning Tema jüngreid. Enamikku neist kristlastest, kes läbi aegade on märtritena surnud.

Sõna märter tähendab tunnistajat. Seda, kes on olnud valmis tunnistama, jääma ustavaks kuni surmani. Ustavaks ka siis, kui see ei ole raske mitte väljastpoolt ähvardava ohu, vaid tunnistamiseks antud sõnumi karmuse ja ebameeldivuse tõttu.

Kes meist on kuulnud mõnd jutlustajat pöörduvat oma koguduse poole taolisel viisil nagu prohvet Aamos? Kord Usuteaduse Instituudi jumalateenistuseks valmistudes palus üks oma elu suurel määral muusikaga sidunud vaimulik muuta ära tolle päeva Vana Testamendi lugemine, kuna selleks olid ette nähtud prohvet Aamose sõnad: "Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu!" (Am 5:23) See lugemine olla tema sõnul solvav nii organistile kui jumalateenistusel kaasa teenivale koorile ...

Võib muidugi öelda, et me ei tohigi kellelegi karme sõnu öelda, kuna "Jumal ei ole läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks" (Jh 3:17). Jah, aga lugegem, milliseid sõnu Jeesus ise teinekord kasutas: "Oh uskmatu ja jonnakas sugupõlv!" (Mt 17:17) – see on pehmem variant. Või: "Te maod, te rästikute sugu, kuidas te võiksite põgeneda ära põrgu kohtust?" (Mt 23:33) Kes meist, vaimulikest, on kunagi oma kogudust nõnda kõnetanud?

Me ei pea inimesi solvama. Me peame võitma kurja ära heaga (Rm 12:21). Aga me ei tohi hiilida kõrvale, hakata vastu ega pugeda peitu, kui Jumal meid kutsub ja annab meile sõnumi, mis võib olla ebameeldiv kas teistele või meile endile.

Ka meie oleme osalised selles, et maailm võiks saada päästetud – Tema läbi, kes on andnud ennast meie eest ega ole kohkunud enda peale võtmast miskit, mida Isa tahtis Tema peale panna (vrd Mt 26:39). Isegi kui meie sõnu ei taluta, isegi kui me saame tõe rääkimise pärast inimeste vaenlasteks (vt Gl 4:16) – ikkagi peame ütlema koos prohvet Aamosega, et me lihtsalt ei saa teisiti, sest Issand ise on meid võtnud ja läkitanud.

• Prev
• Next