VII pühapäev pärast Nelipüha

Jeesus ütleb: «Kui su parem silm sind pahandab, siis kisu ta välja ja heida enesest ära, sest sulle on parem, et üks sinu liikmeist hukkub kui et kogu su ihu heidetakse põrgusse.»

Karmid sõnad, kas pole? Jeesus ütleb need Mäejutluses, kõneldes abielurikkumisest ja abielulahutusest ning näidates, et see kõik ei alga mitte tegudest, vaid juba pilgust, mõttest, südamest.

Nii ei käi see karm otsus – «kisu ta välja ja heida enesest ära» – mitte ainult silma või, nagu Jeesus hiljem ütleb, käe kohta, vaid puudutab kõiki asjassepuutuvaid ihuliikmeid ja inimorganismi osi, nii seda, kus küpsevad ja sünnivad mõtted, kui ka seda, kust saavad alguse tunded ja inimest tegutsema panev tahe.

Niisiis: kui su aju sind pahandab, siis kisu ta välja… kui su süda sind pahandab, siis kisu ta välja… Mis meist niimoodi järgi jääks? Aga mis jääb meist järele siis, kui me seda ei tee…?

Ütlen ruttu rahustuseks, et tegemist on piltliku kõnega ja ma ei kutsu – nagu ka Jeesus ei kutsu – kedagi ennast füüsiliselt sandistama, enesetapust rääkimata. Küll aga kutsuvad need Jeesuse sõnad meid kogu oma toimimist ja mõtlemist, oma teguviisi ja eluhoiakuid tõsiselt võtma ning vähemalt aeg-ajalt analüüsima ja vajadusel vähem või rohkem korrigeerima.

Seda, mida me ühel või teisel viisil tajume – olgu silmanägemise või kõrvakuulmise või muude aistingute kaudu –, on väga palju. Aga me mitte ainult ei taju seda, vaid see ka mõjutab meid. Inimene võib pidada ennast kõige – või vähemalt iseenda – peremeheks, aga kuidas on tegelikult? – Ma näen midagi, ja see, et mina seda näen, ei mõjuta seda, mida ma näen, enamasti karvavõrdki – küll aga tungib selle minu poolt nähtu kujutis, jälg, minusse ja võib mind ja mu elu mitte lihtsalt «kuidagi» mõjutada, vaid lausa jäädavalt muuta, olgu positiivses või negatiivses mõttes.

Kas seda teades ja endale selles tõsiasjast aru andes ei oleks mitte mõistlik püüda vähemalt mingil määral suunata seda, mida ma näen, kuulen jne – millel kõigel ma ennast mõjutada lasen?

Täpselt samamoodi on lugu ka mõtetega. Ja tunnetega ja tahtega. Muidugi ei saa ma kõike algusest lõpuni kontrollida – aga ma saan olla, vähemalt püüda olla, seesmiselt valmis selleks, et miski ei suudaks mind vastu minu tahtmist ja paremat äratundmist köita ega orjastada ega panna tegema asju, mille ma juba ette tean olevat vale.

See ei tähenda elamist mingi tundetu monstrumina – pigem tähendab see endale oma võimalikest nõrkustest ausalt aru andmist ja püüdlemist selle poole, et miski ei saaks minu üle meelevalda, vaid et ma elaksin oma elu tõepoolest ise ja nii, nagu on õige Jumala, minu Looja ees.

Kõigeväeline Jumal, vabasta mind kõigest, mis mind ahistab või orjastab, olgu seespidi või väliselt. Aita mul elada tõeliselt vaba inimesena tões ja õiguses, pühaduses, puhtuses ja armastuses. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.

• Prev
• Next