Nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust – sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära –, nõnda on ka Inimese Poja tulemine. (Mt 24:38-39)

On olemas mitut sorti ateismi. Ühe võimaliku liigituse kohaselt on nendeks negatiivne, positiivne ja skeptiline ateism, kusjuures austria teoloog Matthias Premm väidab, et reaalselt võimalik on neist ainult viimane.

Negatiivne ateism ehk olukord, kus mõte Jumalast, Loojast või vähemalt nn kõrgemast olendist ei ole mõistusega inimesele üldse kunagi pähe tulnud, on Premmi sõnul täiesti võimatu: "Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema kätetööd ... Ei ole see kõne ega sõnad, mille hääl ei kostaks." (Ps 19:2.4)

Võimatu on ka positiivne ateism ehk Jumala eitamine, milleni ollakse jõudnud süstemaatilise mõtlemise ja teadusliku metoodika abil, kuna isegi siis, kui inimene on suutnud end hetkeks veenda Jumala olematuses, võib ta järgmisel hetkel taas kahelda ja küsida, et äkki Ta ikkagi on. Seda tõestab ka jumalaeitajate järjekindlus: nad ei suuda jääda rahule ega jätta järele, vaid peavad mingi seesmise sunni tõttu üha ja üha tegelema jumalateemaga. Nii ütleb ka peapiiskop Andres Põder kirjanik Andrus Kivirähki Jumalat teotavaid kirjatükke kommenteerides, et kindlasti ei ole Kivirähki puhul tegu ateistiga, sest "ateist ei võitleks Jumalaga nii ägedasti".

Ainus reaalselt võimalik ateismiliik on skeptiline ateism, mida samastatakse tihti agnostitsismiga ehk arusaamaga, mille kohaselt miski, näiteks Jumal või kõik olemasolev üleüldse, on tegelikult tunnetamatu.

Skeptiline ateism ei eita teadlikult ega täielikult Jumalat, kuna tal ei ole vettpidavaid tõendeid Jumala olematuse kohta, ent ei ole samal põhjusel valmis kinnitama ka Jumala olemasolu, väites, et selle tõestamine on võimatu. Samal seisukohal on õigupoolest ka suur osa kaasaja filosoofe ja isegi teolooge.

Pühakiri on selles küsimuses küll hoopis teisel veendumusel: "Meeletu ütleb oma südames: "Jumalat ei ole!"" (Ps 14:1; 53:2); "Loodu suurusest ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja." (Trk 13:5) Isegi apostel Paulus, kelle õpetusel rajaneb suurel määral arusaam sellest, et inimene võib tulla tõelisele jumalatunnetusele ja usule ning seeläbi ka pääsemisele üksnes Jumala armu ja ilmutuse läbi, ei jäta kinnitamata, et Jumala "nähtamatu olemus, Tema jäädav vägi ja jumalikkus on maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse Tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada" (Rm 1:20).

Muidugi on siin üks tingimus: "kui mõeldakse" – mõtelda on tarvis, mitte lihtsalt pilduda kelleltki laenatud arvatavalt teravmeelseid, tegelikult sisutuid, argumente.

Kõige tõsisemaks ja kurvemaid tagajärgi põhjustavamaks ateismiliigiks ei ole aga ei esimene, teine ega kolmas ülal tooduist, vaid see, mida nimetatakse praktiliseks ateismiks. See puudutab inimesi, kes ei eita küll oma mõtlemises Jumala olemasolu, võib-olla koguni jaatavad seda, kuid elavad igapäevaselt, nagu Jumalat ei oleks. Sellisel viisil võivad ka paljud kristlased olla ateistid.

Ent ärgem rääkigem "paljudest kristlastest" – mõelgem iseenda peale. Kui sageli me eitame Jumalat kas seeläbi, et unustame Ta keset oma elutoimetusi ja Ta meenub meile üksnes paariks tunniks pühapäeval, või seeläbi, et teeme, kõneleme või mõtleme asju, mida me iial ei teeks, kõneleks ega mõtleks kellegi juuresolekul. Järelikult me ei usu, et Jumal on kogu aeg meie juures. Prohvet Jesaja hüüab ahastades Jumala poole: "Meie üleastumisi Sinu ees on palju ja meie patud tunnistavad meie vastu, sest meie üleastumised on meiega kaasas ja me tunneme oma süütegusid: vastuhakk ja Issanda salgamine ning loobumine käimisest meie Jumala järel." (Js 59:12-13) Sedasama kinnitab püha Paulus: "Nad väidavad end tundvat Jumalat, aga tegudega salgavad Tema." (Tt 1:16) Olulise mõõtme lisavad siia Jeesuse sõnad viimsest kohtupäevast: "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi." (Mt 25:45)

Jah, me ei ole ateistidega mestis siis, kui nad häälekalt eitavad Jumala olemasolu – kuigi võime sattuda nende hulka siis, kui küsimus on selles, kuidas mõista Jumala olemust. Näiteks kui väidame, et igal religioonil on omal kombel õigus ning kõik teed viivad Jumala juurde, ongi meist juba saanud jumalasalgajad, sest "ühelgi, kes astub üle Kristuse õpetusest ega püsi selles, ei ole Jumalat" (2Jh 9). Kristuse õpetus on väga selge: "Kes ei austa Poega, see ei austa ka Isa, kes on Tema läkitanud." (Jh 5:23); "Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu." (1Jh 5:12)

Jeesus räägib hoiatavalt Noa kaasaegsetest, kes Tema sõnul "ei taibanud midagi" ja hukkusid seetõttu veeuputuses. "Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad." (Ef 5:15)

• Prev
• Next