IX pühapäev pärast Nelipüha

Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma. (1Jh 4:1)

Jäin nädala jagu tagasi ühel päeval silmitsema kahte taeva all tiirutavat lindu. Esialgu paistis, nagu nad mängiksid, aga õige pea sai selgeks, et tegemist on millegi hoopis muuga.

Üks neist oli röövlind, mingit liiki kull. Teine vist tõrutuvi, kui ma ta õigesti ära tundsin. Need, kes nüüd arvavad, et kull ajas tuvi taga, eksivad – asi oli täpselt vastupidine. Kull tiirutas tõenäoliselt tuvi pesa kohal, küllap lootes mõnd poega kinni napsata. Ema või isa aga – seda, kummaga oli tegemist, ma kaugelt eristada ei suutnud – tegi kõik, mis tema võimuses, et röövel minema peletada.

Esialgu oli kull üsna järjekindel. Aga kuna tuvi oli veelgi järje-, või õigemini meelekindlam, ei jäänud kullil viimaks üle muud kui tiibu lehvitada ja minema lennata. Vaatepilt oli igatahes üsnagi kummaline – hoolimata sellest, et tuvi polnud kullist kuigi palju väiksem, oli tegemist ikkagi ebavõrdse heitlusega, mille ilma ühegi kahtluseta võitis nõrgem, puhtalt oma vapruse, kindlameelsuse ja – kui nii tohib ühe linnu puhul öelda – selge veendumusega, et ta on väljas õige asja eest ega saagi kuidagi teisiti.

Inimeste maailmas on vahel samamoodi. Vahel aga ka teisiti. Umbes nii, nagu ütles kord omaaegne Suurbritannia poliitik ja peaminister Winston Churchill pugejaid iseloomustades: «Need on justkui inimene, kes toidab krokodilli, lootuses, et too sööb tema kõige viimasena ära.»

See on nõnda poliitikas, nii rahvusvahelises kui kohalikus, ja paraku sagedasti ka usu- ja moraalielus. Need on kaks suurimat ohtu meie vaimulikule ja kõlbelisele olukorrale: pugemine ja mugandumine – kusjuures on päris kindel, et too krokodill, keda me toidame, pistab kõigist meie püüdlustest hoolimata (või just nende tõttu) viimaks päris kindlasti ka meid endid pintslisse.

See tuvi, keda ma nägin, ei hakanud kulliga läbirääkimisi pidama. Ja mitte ainult seetõttu, et tuvid ja kullid ei oska rääkida – jah, nii võiks mõni pugeja või muganduja oma teistsugust käitumist õigustadagi. Ta ei teinud seda, kuna ta teadis (niivõrd, kuivõrd loom või lind saab midagi teada), et tal on vastuvaidlematu kohustus teha seda, mida ta tegema peab: kaitsta oma poegi. Ning et kullilt pole oodata midagi head.

Samasugune kohustus on iga inimpere vanemal. Iga inimkogukonna juhil. Neil, kelle kätte on usaldatud laste kasvatamine ja noorte õpetamine. Riigiasjade korraldamine ja juhtimine. Poliitikutel ja ühiskonnategelastel. Ning kahtlemata ka vaimulikel juhtidel.

Vana tava järgi tuletatakse iga päeva lõpetavas liturgilises palves meelde püha apostel Peetruse hoiatavaid sõnu: «Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer, otsides, keda neelata! Tema vastu seiske kindlad usus!» (1Pt 5:8-9) Sarnaselt manitseb püha Johannes: «Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma.»

Apostel õpetab meile siinkohal ühe väga selge vahetegemise viisi: «Iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma, kellest te olete kuulnud, et ta  tuleb, ja nüüd ta juba ongi maailmas.» (1Jh 4:2)

Mida tähendab «tunnistada Jeesust Kristust lihasse tulnuna»? Püha Johannes näitab seda oma evangeeliumi algussõnades: «Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. […] Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.» (Jh 1:1.14)

See tähendab, et me peame tunnistama Jeesust Kristust kui tõelist Jumalat ja tõelist inimest, lihaks saanud, inimeseks saanud Jumalat.

Hiljaaegu kogesin, kui oluliseks veelahkme kohaks see tunnistus on. Jalutasin mööda tänavat, palveraamat käes, ja sattusin vestlema ühe ennast musulmaniks nimetanud mehega. Ta küsis, kas ma loen evangeeliumi ning kes ma olen, ja kui nimetasin, et olen kristlane ja vaimulik, siis jätkas ta ühe hingetõmbega: «Kes on Jeesus Kristus – see on kõige tähtsam küsimus!»

Vastasin talle, et Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene, inimeseks saanud Jumal. Mu vestluskaaslane küll noogutas, aga sõnas kohe: «Jah, Jeesus Kristus on tõeline inimene. Aga mitte Jumal – see on ainult tema õpilaste poolt hiljem loodud legend.»

Ning laskmata mul midagi vahele ütelda, jätkas too mees kohe hoopis teisel teemal, nimelt oma religiooni rajaja päritolu, lapsepõlve ja eluloo jutustamisega.

Kuulasin ta ära, kordasin seejärel oma tunnistust, mees oli väga sõbralik ning lahkudes soovisime teineteisele rohket Jumala õnnistust. Aga oli päris selge, et meie arusaamine Jumalast, kelle õnnistust me teineteisele soovisime, on väga erinev – ning tolleks ületamatuks erinevuseks jäigi seesama küsimus, millest meie selleteemaline vestlus lahti läks: «Kes on Jeesus Kristus?»

Pugejad ja mugandujad – pean silmas pugejaid ja mugandujaid nende hulgas, kelle kätte on usaldatud Kristuse kiriku õpetuse kaitsmine ja kuulutamine – tahavad meile selgeks teha, et vahet ei ole, et kõik on üks ning vaata et kõige kristlikum oleks üldse Kristusest loobuda. Järeldused sellest ulatuvad väga otseselt kõigisse inimelu valdkondadesse, ka moraalikäsitlusse.

Apostlid ja Kristus ise on märksa «kitsarinnalisemad». Nad kinnitavad selgelt, et kes salgab ära Jumala inimeseks saanud Poja, sellel ei ole ka Isa (1Jh 2:23), ja kellel ei ole ei Isa ega Poega, see tähendab kellel pole tõelist Jumalat, sellel pole ka elu (1Jh 5:2).

Me peame olema nagu too tuvi, kes omaenda elu kaalule pannes kaitses oma poegi kulli eest. See pilt on väga julgustav: tuvi vaprus, ustavus ja kindlameelsus sundisid röövlinnu põgenema – just nii põgeneb ka kurat, too möirgav lõukoer, kui me ei püüa teda meelitada, vaid talle usus kindlatena vastu seisame.

• Prev
• Next