XI pühapäev pärast Nelipüha
Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. (Ilm 3:1)
On mõned sõnad, mis tekitavad minus alati tugeva seesmise reaktsiooni ning panevad järele mõtlema ja küsimusi esitama. Üks taolistest on natüürmort.
Juba see, kui asetame selle võõrsõna kõrvale tema eestikeelse vaste vaikelu, näitab, kui kaksipidise mõistega on tegemist: üht ja sama asja võib väljendada nii sõnaga surm kui sõnaga elu. Kurioosum? Paradoks? Või hoopis väga hea pilt meie igapäevasest reaalsusest?
Sõna natüürmort tähendab «surnud loodust» ning tähistab, nagu nimi ütleb, esemete, taimede või muude n-ö elutute objektide kujutamist kunstis. Ometi on natüürmordid minu meelest enamasti üsnagi «elavad» – seepärast meeldib mulle ka rohkem meie oma (küll ilmselt saksa keele vahendusel eesti keelde jõudnud) sõna vaikelu: vaikne ja vagur küll, aga ikkagi elus, mitte päris vagane.
Vahetevahel on natüürmordil kujutatu aga tõesti «surnud». Nii näiteks raamatukogu kujutaval maalil, mida nägin hiljaaegu San Diegos asuvas Timkeni kunstimuuseumis.
Esimesel hetkel olin sellest pildist pärast põgusat pilguheitu kiirelt möödumas, kuna see tundus täiesti mittemidagiütlevana: liiga kunstlik (mitte kunstipärane) kompositsioon, liiga selged jooned, liiga… ei oskagi ütelda, mis…
Sundisin end teatava «korraliku muuseumikülastaja» kohusetundega siiski tagasi pöörduma, et maali maali põhjalikumalt vaadelda.
Ei saa öelda, et see oleks mulle meeldima hakanud. Aga see kõnetas mind, eriti siis, kui mu pilk tabas raamatute keskele asetatud kustunud küünla.
Jah, see on tõeline natüürmort! Tegelikult oleks mul häbi üht raamatukogu niisugusena näha ja nõnda kujutada. Minu jaoks on raamatukogu olnud alati midagi äärmiselt elusat – võib-olla seetõttu, et mu ema on aastakümned töötanud raamatukogudes ja nii olid need mingil määral ka mu lapsepõlve vägagi põnevateks mängupaikadeks. Aga siin … selline surnud pilt… Tundub, et kunstniku kogemused raamatukogude ja raamatutega on olnud üpris erinevad minu omadest.
Mulle tuli meelde apostel Pauluse lause: «Kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks.» (2Kr 3:6) Kahtlemata ei tähenda need sõnad, nagu oleks raamatutel inimesele mingi surmav mõju. Nende mõte on hoopis selles, et inimene iseenesest – kõige oma tublidusega, oma tarkusega, oma au ja kuulsusega, isegi oma jumalateenistusega – on surnud või määratud surmale, kui teda ei elusta ega vabasta Kristuse Vaim.
Raamatud sellel maalil – enamus üsna kulunud, mõned lausa räbalad – on asetatud läbisegi, kusjuures keset seda suurt surma on isegi midagi elusat (aga sugugi mitte lootustandvat): kogu kompositsioon annab täiesti selgelt mõista, et niipea, kui keegi sirutaks oma käe ja üritaks üht neist raamatuist pihku võtta, lõppeks vaikelu ning kõik laguneks laiali. Ja isegi siis, kui ei olegi kedagi mõnd raamatut haaramas, pudeneb kogu see kulunud tarkus, mis neisse on talletatud, viimaks koos nendega tolmuks. Kustunud küünal kõige kohal troonimas…
Kui natüürmordi aluseks olevaist sõnadest üks – mors – on täiesti ühemõtteline, tähendades surma, siis sõna esimene pool – natura – ei tähenda mitte ainult loodust, vaid ka loomust. Nii ka eesti keeles: me ütleme, et keegi on sellise või teistsuguse natuuriga, kirjeldades nõnda tema iseloomu.
Filosoofias tähendab natura ehk loomus – tulenedes sõnast nascere ehk sündima – seda, mis on millelegi või kellelegi sündimisel või loomisel kaasa antud ning mis teeb temast konkreetse üksikeseme või isikuna selle, kes või mis ta on. Kusjuures tegemist ei ole – vastandina olemusele – mitte millegi staatilise ega lõplikuga, vaid dünaamilisega: mõnes mõttes võiksime loomust kujutada teatava potentsiaalina saada selleks või (elutute esemete puhul) olla see, kelleks ollakse loodud.
Tulles tagasi tolle surnud raamatukogu pildi juurde ning kasutades seda analoogiana inimloomuse kohta: sellest hetkest alates, mil küünal on kustunud ning see, kes võiks meile meid oma raamatuina kätte võttes, lehitsedes ja lugedes elu anda, on lahkunud, meile selja pööranud (kuigi tegelikult oleme meie Temale selja pööranud), on meie loomus suunatud ja määratud surmale. See on paratamatu, möödapääsmatu. Meil võiks olla potentsiaal eluks, aga me teame täiesti selgelt ja kindlalt, kuidas see kõik lõpeb: me sureme.
Jah, meil on nägu (või nimi), nagu me elaksime, aga tegelikult me oleme – loomuse poolest – surnud mis surnud!
Ainult Kristus võib meid taas elusaks teha – taas ja igavesti. Püha Paulus ütleb, et me oleme «Kristuse kiri» (2Kr 3:3), ning Kristus ise tõotab, et Ta ei kustuta meie nime eluraamatust, kui pöördume Tema poole ja käime meelt parandades koos Temaga (vrd Ilm 3:3-5).
Vanas raamatukogus küünla süütamine nõuab julgust, sest kas ei või juhtuda, et raamatud lihtsalt tuhaks põlevad? Ja isegi puudutada justnagu ei söandaks, sest kõik võib nii kergesti laiali, tolmuks pudeneda…
Aga meie ei peagi seda tegema. Ning Tema, kes ise on valgus ja tuli ja elu ja igavik – Tema puudutust pole vaja peljata. Ta ei hävita seda, mis Ta on loonud, vaid pöörab oma loodu loomuse selleks, milleks Ta on selle valmistanud: me ei ole enam suunatud surma, vaid elusse.
Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018
Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee
Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus