• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

Valvamispühapäev

Seepärast, Iisrael, ma talitan sinuga nõnda. Et ma sulle seda teen, siis valmistu, Iisrael, kohtama oma Jumalat! (Am 4:12)

See osa inimkonna ajaloost, mis on meile kõigile oma nahal tuttav, algas inimese sooviga olla nagu Jumal, tundes head ja kurja – võime ka öelda: omades kontrolli selle määratlemise üle, mis on hea ja mis on kuri.

Paradoksaalsel kombel ei ole see soov ning Jumala poolt inimesele antud vabaduse ja mõistuse kuritarvitamine toonud kaasa mitte Jumala sarnaseks saamist, vaid Jumalast üha kaugemale eksimise. Samamoodi, nagu sellega ei ole pikas perspektiivis kaasnenud mitte lähenemine tõele, vaid suurel määral isegi loobumine tõe poole püüdlemisest.

Inimene, kes tahab oma väitel elada avatud silmadega, ei talu tõde, vaid üritab seda kõigi võimalike vahenditega trotsida või vähemalt millessegi tõest vähem valusasse või kohustavasse rüütada.

Nii ei taha inimene tunnistada, et ta on patune. Mitte lihtsalt vähemate või rohkemate halbade tegude poolest, mida ta on meelega või kogemata teinud, vaid põhimõtteliselt, läbi ja läbi – et «inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale» (1Ms 8:21).

Inimene ei taha võtta tõena omaenda ajalugu – seda, et tegemist on mitte lihtsalt sõdade, vaenu, tapmise, verevalamise ajalooga, vaid seda kõike progresseeruvalt. Progressi usub inimene küll, kuid taolist, mis rajaneb tema tegelikkusest irdunud enesetunnetusel ning millega iga uue ajastu inimene kuulutab ennast eelmistest põlvkondadest targemaks ja paremaks, olemata seetõttu valmis esivanemate kogemusest midagigi õppima.

Kui sageli oleme kuulnud hüüatusi kahekümnendast või nüüd juba kahekümne esimesest sajandist, mil kõik peaks olema hoopis teistmoodi, hoopis parem kui kunagistel varasematel pimedatel aegadel.

Samal ajal ollakse rabatud üha uutest sõdadest, verevalamisest, vaenust ja mitte ainult üksikute kaasinimeste, vaid tervete rahvaste piinamisest, tagakiusamisest ja hävitamisest. Osalt ollakse rabatud õigusega, kuna kui see, mis meie maailmas toimub, meid enam ei jahmataks, oleks meie lugu veelgi traagilisem. Probleem on aga selles, et too rabatud olemine on enamasti tingitud püüdest kogu ajaloolisest ja isiklikust kogemusest hoolimata ikkagi veel sulgeda silmad tõele, et sellised me, langenud ja patused inimesed olemegi. Kusjuures sagedasti kaasneb sellega veel iseenda endiselt määrdumatult heaks pidamine, seda ka nende poolt, kes mitte ainult et oleksid võimelised kasutama oma ülikülluslikke vahendeid kaasinimeste päästmiseks, vaid samaaegselt oma humanistliku õhkamisega kasvatavad pidevalt oma vara ja mõjuvõimu nendesamade kannatavate kaasinimeste arvelt.

Tõde on, et meile tuntud maailm on määratud hävima. Pühakiri ütleb selgelt: «Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam.» (2Pt 3:10) Õigupoolest ei ütle seda mitte ainult Pühakiri, vaid seda peaks meile kinnitama ka terve mõistus – kui meil ainult oleks ja jätkuks tõeliselt tervet mõistust. Kui me oleksime valmis tunnistama tõde ja suutelised seda taluma…

Pühakirja sõnum on muidugi märksa mitmetahulisem. Nii ütleb apostel Peetrus, et senine ajalugu, nii kummaline kui see ka ei tunduks, kõneleb meile Jumala armust ja pikast meelest: «Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele.» (2Pt 3:9)

Eriti Vana Testamendi prohvetid kuulutavad järjekindlalt just seda sõnumit: Jumal, teades ette, kuidas Tema poolt armastuses loodud inimene Ta armastusele vastab, ei jätnud sellegipoolest inimkonda loomata. Teades, kuidas käitub Temaga Ta oma valitud rahvas, ei jätnud Jumal seda siiski kutsumata. Nähes kõiki neid teotusi, mida Iisrael Talle oma ebajumalateenistuse ja amoraalsusega näkku paiskab, ei jäta Jumal siiski oma rahvast õnnistamata ja juhtimata – aga Ta tegi ja teeb seda omal viisil, ka karistamise ja katsumuste abil, mille puhul ei ole eesmärgiks mitte kättemaks, vaid kasvatamine ja pääsemisele juhtimine (isegi, kui see peaks tunduma olevat lootusetu).

Mida Jumal siis tahab? Sõnad, mis Ta ütleb oma rahvale prohvet Aamose kaudu, näivad esmapilgul ähvardusena: «Seepärast, Iisrael, ma talitan sinuga nõnda. Et ma sulle seda teen, siis valmistu, Iisrael, kohtama oma Jumalat!» Vahetult enne ja pärast on juttu sellest, kuidas Jumal mõistab oma rahva üle kohut ning saadab tema peale hävingu – samal ajal kurvalt tõdedes, et ega Tema rahvas sellestki õpi, nagu pole ta õppinud varasematest katsumustest:

«Mina andsin teile küll jõudehambad kõigis teie linnades ja leivapuuduse kõigis teie paigus, aga te ei pöördunud tagasi minu juurde, ütleb Issand. Mina hoidsin ka vihma teist eemal, kui oli veel kolm kuud lõikuseni; ma lasksin sadada ühele linnale, aga teisele linnale ei lasknud ma sadada; üks põld sai vihma, aga teine põld, millele vihma ei tulnud, kuivas ära. Siis tulid tuikudes kaks, kolm linna ühte linna vett jooma, kuid ei saanud kustutada oma janu; ometi ei pöördunud te tagasi minu juurde, ütleb Issand. Mina lõin teid viljakõrvetuse ja -roostega, lasksin kuivada teie rohuaiad ja viinamäed, röövikud sõid ära teie viigi- ja õlipuud, aga te ei pöördunud tagasi minu juurde, ütleb Issand. Mina läkitasin teie sekka katku nagu Egiptuses, tapsin mõõgaga teie noored mehed, samuti viidi ära teie hobused; ja ma lasksin tõusta teile ninna kõrbelõhna teie leeridest, aga te ei pöördunud tagasi minu juurde, ütleb Issand. Ja ma paiskasin teid segi, nagu Jumal paiskas segi Soodoma ja Gomorra; te olite otsekui tulest tõmmatud tukk, aga te ei pöördunud tagasi minu juurde, ütleb Issand.» (Am 4:6-11)

Jumal tahab, et Tema rahvas tunnetaks ja tunnistaks tõde. Tõde oma olukorra kohta, nii väliselt kui seesmiselt – see ei puuduta mitte ainult ühte rahvast ega seda rahvast kui ühte tervikut, vaid meid kõiki isiklikult –, ning sellega arvestades otsiks tõelist lahendust ja väljapääsu.

Kristlastena me teame, et ainus lahendus ja väljapääs on Kristus. Jumal on läkitanud oma Poja meie juurde igavesse ellu viiva teena. Kui kõik, mis meie ümber sünnib, innustab meid sellel teel püsima, siis ei ole meil enam põhjust sulgeda silmi meie kohta käivale kohutavale tõele, et meie ajalugu on languse, patu ja kurjuse ajalugu, mis ei jäta isiklikult puutumata mitte ühtegi meie hulgast.

Me oleme patused, me oleme iseenesest määratud hukkumisele, nagu kogu meie maailm – aga me ei pea kartma, sest meid ei ole jäetud iseenda hooleks, vaid meil on Päästja, meie Õnnistegija Jeesus Kristus. Seda teades ning Teda tundes saavad ka prohvet Aamose karmid sõnad sellest, et meil tuleb valmistuda «kohtama oma Jumalat», hoopis teise kõla: see pole enam ähvardus, vaid rõõmu- ja lootusesõnum.

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus