• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

Ilmumisaja V pühapäev

Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil. (4Ms 11:25)

Pole sugugi lihtne öelda, kes need seitsekümmend meest olid, milleks Issand käskis nad Moosesel valida ning millise otstarbega Jumal pani oma Vaimu nende peale.

Võib-olla samastatakse neid vahel rahvavanematega, kelle Mooses pani ametisse oma äia soovitusel, kui ta oli üle koormatud rahvale õiguse mõistmisega (2Ms 18:13-26).

Küllap võis mõni neist kohtumõistmiseks ja asjade korraldamiseks seatud vanemaist olla ka nende seitsmekümne hulgas, kelle peale Jumal pani oma Vaimu ja kes hakkasid seepeale prohvetlikult kõnelema. Aga nende otsene roll sellega seoses jääb siiski üsna ebaselgeks.

Käsu need seitsekümmend välja valida andis Issand Moosesele pärast seda, kui Mooses oli Tema ees kurtnud, et rahvas nuriseb ning ta ei jaksa tema peale pandud koormat enam kanda. Jumal vastas seepeale: «Kogu mulle seitsekümmend meest Iisraeli vanemaist, kellest sa tead, et nad on tõesti rahvavanemad ja ülevaatajad; too need kogudusetelgi juurde ja nad seisku seal koos sinuga! Siis ma astun alla ja räägin seal sinuga, ja ma võtan sinu peal oleva Vaimu, ja panen nende peale, et nad koos sinuga kannaksid rahva koormat ja sul ei oleks vaja üksinda kanda.» (4Ms 11:16-17)

See kõlab sarnaselt juba meenutatud nõuandele, mille Moosesele oli kunagi varem andnud tema äi. Ainult et nüüd ei järgne sellele justkui midagi konkreetset. Veidi hiljem (4Ms 12:6) ütleb Jumal küll Aaronile ja Mirjamile: «Kui teie prohvet on Issanda oma, siis ma ilmutan ennast temale nägemuses, räägin temaga unenäos.» – võib-olla on siin mingisugune viide sellele, milleks neid seitsetkümmet vaja oli. Samas tuleb kohe esile ka Moosese erinevus teistest prohvetitest: «Nõnda aga ei ole mu sulase Moosesega: tema on ustav kogu mu kojas. Temaga ma räägin suust suhu, ilmsi, mitte nägemuste ja mõistatuste läbi. Ja tema võib vaadata Issanda kuju.» (4Ms 12:7-8)

Niisiis on need seitsekümmend vana meest (või rahvavanemat) seatud prohvetiteks. Heebrea keeles tarvitatakse siinkohal sõna ‹nabij›, ning prohvetliku kõnelemise kohta ‹naba’›. Need on huvitavad sõnad, mille algupära ei ole päriselt selge.

Üks huvitav hüpotees on, et see sõna pärineb verbist, mis tähendab «üles pulbitsema». Kui see on nii, siis ei tule siin «prohvetliku kõnelemise» all mõtelda mitte niivõrd tuleviku ettekuulutamist, nagu prohvetite tegevust sageli mõistetakse, ega Jumala tahte ja jumalike tõdede teadaandmist, mis on Piiblis enamasti prohvetite ülesanne, vaid pigem ekstaatilist kõnelemist või laulmist, suure tõenäosusega Jumala ülistamiseks ning tunnistusena sellest, et seda tegev inimene on tõepoolest kogenud Jumala kohalolu ja sellest täielikult haaratud.

Tegusõna ‹naba’› kasutatakse Vanas Testamendis eranditult passiivi vormis, mis näitab, et prohvetit ei juhi mitte tema oma tahe ega jõud, vaid miski, mille üle tal endal puudub kontroll. Kusjuures – ja siin tulevad esile ka sellega seotud ohud – täpselt sama sõna tarvitatakse valeprohvetite ja isegi kurjast vaimust vaevatute puhul. Näiteks öeldakse 1. Saamueli raamatus kuningas Sauli kohta: «Järgmisel päeval tuli kuri vaim Jumalalt võimsasti Sauli peale ja ta märatses kojas.» (1Sm 18:10) Prohvetlikku kuulutamist väljendav ‹naba’› on siin antud eesti keeles edasi sõnaga «märatsema» (muide, erinevad eestikeelsed pühakirjatõlked kasutavad erinevaid vasteid, näiteks ka «jutustelema», «jampsima» või «prohveti viisil/kombel rääkima»).

Sõna «prohvet», ‹nabij›, võib samuti tähendada eestkõnelejat, nagu näiteks siis, kui Jumal läkitas Moosese ja Aaroni Egiptuse vaarao juurde oma rahvale vabadust nõutama: «Ja Issand ütles Moosesele: «Vaata, ma panen sind vaaraole jumalaks ja su vend Aaron olgu sulle prohvetiks. Sina räägi kõik, mida ma sind käsin, ja su vend Aaron rääkigu vaaraole, et ta laseks Iisraeli lapsed oma maalt ära minna.»» (2Ms 7:1-2)

Nii võis nende seitsmekümne vanema ülesandeks olla Moosese eest rahvaga kõnelemine – eriti olukorras, kus rahvas oli Moosesele vastu hakkamas ning nurises nii tema kui Jumala vastu. Siiski jätab pilt, mis neile Vaimu andmisest ja sellele järgnenust maalitakse, kuidagi teistsuguse mulje: siin ei jää justkui kuigi palju ruumi ratsionaalsusele. Eriti, kui loeme nende kahe mehe kohta, kes olid leeri jäänud ning seal «prohveti viisil» kõnelesid (4Ms 11:26-29): pole sõnagi sellest, et nende kõneldul oleks olnud mingi teistele mõistetav sisu – pigem tähistab «prohveti viisil» siin tõepoolest välist viisi, muljet, mille jätavad kõrvalseisjaile endast ekstaatikud.

Nad kõnelevad – mida, see polegi antud hetkel kõige tähtsam –, kuna nad ei saa teisiti. See ei ole neist enestest, nad ei kontrolli seda ise, see lihtsalt pulbitseb neist üles, nad on täielikult Jumala Vaimu meelevallas.

Kas ei ole nad just sellega ka ise «prohvetlikuks kõneks», märgiks, mille üle meil tasub tõsiselt järele mõtelda? Kas ei ütle Jumal nende kaudu, nendega toimuva kaudu, oma kõrbes rändavale rahvale, nagu ka meile: «Vaadake, nagu nemad, nii olete ka teie täielikult minu käes!»

Jumala käest tuli Iisraeli rahva vabadus, leib, mida nad päevast päeva kõrbest korjasid, vesi, mis voolas kaljust. Jumala käes oli nende elu ja tulevik. Jumal andis neile süüa lihagi (4Ms 11:31-32), aga ka karistus uskmatuse ja sõgeda nurisemise eest ei jäänud tulemata – nagu kõik muugi, taas Tema käest (4Ms 11:33-34).

See võib tunduda hirmutavana – kas me tõesti olemegi sõna otseses mõttes «Jumalal pihus»?

Tegelikult see ei ole mitte hirmuäratav, vaid lihtsalt reaalsus: me elame, me eksisteerime puhtalt ja ainult Jumala armust, ning kui Tema meid hetkekski unustaks, siis meid lihtsalt ei oleks, nagu poleks kunagi olnudki. Seepärast on ainus õige valik toetuda alati Jumalale, olla mitte ainult paratamatult, vaid ka teadlikult ja tahtlikult Tema käes, Tema käte peal.

«Kes küll annaks, et kogu Issanda rahvas saaks prohveteiks, et Issand paneks oma Vaimu nende peale!» ütles Mooses oma sulasele Joosuale (4Ms 11:29) Kas see ei peaks olema ka meie palve: Issand, luba, et võiksime olla alati ja täielikult Sinu omad, teadlikult Sinu armastuse ja hoole meelevallas! Kanna Sina ise meid oma peopesal!

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus