Ülestõusmisaja V pühapäev

«Ja kõik minu oma on Sinu oma ja Sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes.» (Jh 17:10)

Neid sõnu öeldes ei räägi Jeesus mitte abstraktselt «kõigest», vaid õigupoolest «kõigist» – ja päris konkreetselt: kõigist oma jüngritest, nendest, keda Ta on varjanud ja Isa nimes hoidnud, kellest ükski pole hukkunud peale tolle ühe, hukatuse poja (vrd Jh 17:12).

Kõik, kes on Jeesuse omad, on Talle andnud Isa. Kõik nad on Isa omad, ja Isa pole jätnud ühtegi neist andmata Pojale.

Mida see tähendab? Vastuse sellele küsimusele leiame nii Jeesuse enda sõnadest siinsamas Johannese evangeeliumis kui näiteks püha Paluse poolt kirja panduna: Jumal «tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele» (1Tm 2:4); «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks.» (Jh 3:16-17); «Sina oled Talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et Ta annaks igavese elu igaühele, keda Sina Talle oled andnud.» (Jh 17:2)

Isa tahtmine oli, et Tema igavene Poeg, pühima Kolmainsuse teine isik, saaks inimeseks ja seeläbi inimkonna Lunastajaks. Kuna Isa ja Poeg on üks (vrd Jh 10:30), on see ka Poja tahtmine. Just selleks on Ta saanud inimeseks, andnud ennast täielikult ja lõpuni, et mitte ühelegi inimesele ei jääks avamata tee tagasi Jumala juurde.

Just selles ongi Jeesus kirgastatud või austatud – Tema kirkuseks on need, kellele Ta on oma surma läbi igavese elu kinkinud. «Kui mind maa pealt ülendatakse,» ütleb Jeesus, «siis ma tõmban kõik enese juurde.» (Jh 12:32)

Seda silmas pidades tuleb mõista ka Jeesuse muidu ehk ootamatuna tunduda võivat ütlust, et Ta ei palu maailma eest. Kuidas nii, võiksime küsida. Vastus on: just nii, kuna Tal ei ole vaja maailma eest paluda, sest Isa tahtmine on olnud algusest peale, et kogu maailm võiks saada päästetud, ning see, mida Jeesus on tulnud tegema, see, mida Ta on teinud maailma elu eest andes, on ülikülluslikult piisav ja täiuslik.

Aga miks Ta siis omade eest palvetab? Sellepärast, et nüüdsest on omade peal ülesanne Tema tööd maailmas jätkata, teha Temast suuremaidki tegusid – nii võimatu, kui see ka ei tundu (vrd Jh 14:12).

«Mina ei ole enam maailmas,» ütleb Jeesus Isa poole pöördudes, ja jätkab jüngreid silmas pidades: «kuid nemad on maailmas, ning mina tulen Sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille Sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!» (Jh 17:11)

Need on huvitavad laused, ka grammatiliselt. Kolm esimest ja viimane verb siin on olevikus: «mina ei ole enam maailmas», «nemad on maailmas», «mina tulen Sinu juurde», «et nad oleksid üks nii nagu meie».

Kuigi on alles õhtusöömaaja aeg ning Jeesuse kinnivõtmine, piinamine ja ristisum seisavad veel ees, Ta justkui ei ole enam maailmas. See tund, mil Ta ütleb oma kuulsa «See on lõpetatud!» (Jh 19:30), tuli alles järgmisel pärastlõunal, ent seesmiselt oli kõik juba valmis.

Jumala Poja eneseandmine oli täielik, tegelikult juba Tema inimesekssaamises, tolles hetkest peale, mil Ta otsustas ning oma otsusele vastavalt Jumalaema üsas lihaks sai. Jah, see kõik pidi veel teostuma ka väliselt, ihulikult, kuid Jumala armastusest ei olnud enam midagi puudu, sealhulgas ka mitte kübetki tollest valust ja ahastusest, mida armastuse Jumal pidi oma armastatud inimeste armastusetuse tõttu nii kibedalt tunda saama: «Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et Tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis Tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.» (Jh 13:1)

«Mina tulen Sinu juurde,» ütles Jeesus oma suures palves. Olevikus – see tähendab: «Ma olen [juba] teel Sinu juurde.» See ei tähenda, et Ta poleks edaspidigi omade juures – vastupidi, Ta on andnud tõotuse olla meiega iga päev kuni maailma-ajastu otsani (Mt 28:20). Aga Ta ei ole nüüd enam n-ö Isa saadik siin maailmas, kuna kõik see, milleks Ta oli läkitatud, on Ta täide viinud. Ta on nüüd taas Isa juures ja koos Isaga omade juures.

Ning Tema omad on endiselt maailmas. Nüüd on nende ülesanne – meie ülesanne! – teha teatavaks Jumala nime, armastuse Jumala nime, ning seda austada või kirgastada, s.t see valguses särades kogu maailma silme ees varjamatult nähtavaks teha. Olevikus, kogu aeg, igal hetkel, jätkuvalt ja lakkamatult. Teadmata millestki muust kui vaid Temast, tahtmata midagi muud kui vaid seda, mida Tema tahab: «et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele».

Just selles peame olema üks Jeesusega, nii nagu Tema on üks Isaga. Selleks peab Isa «hoidma meid oma nimes», mille on andnud oma Pojale.

Iidsetel aegadel Moosesele ilmudes andis Jumal teada, mis on Tema nimi: Mina Olen. Tema on see, kes on, Ta on elu ja olemine, elu ja olemise täius. Selle nime on Ta andnud oma Pojale, kes võib ennast täie õigusega nimetada Teeks ja Tõeks ja Eluks (vrd Jh 14:6), ning selle nime on Ta Pojas kinkinud meilegi – et meil «uskudes oleks elu Tema nimes» (Jh 20:31).

Kui Jumal hoiab meid oma nimes, valvab meie üle, et me Tema nimest ei lahkuks, et me ei lahkuks Tema tahtest ega armastusest, siis võime olla üks – üks Temaga ja üks isekeskis, nii et ükski enam ei hukkuks.

Mitte ükski peale «hukatuse poegade ja tütarde» – sest rohkem ei suuda meiegi kui vaid teha nähtavaks Jumala kirgas armastus nii, et kui keegi seda vastu ei võta, siis tema oma otsuse põhjal, mitte seetõttu, et meie oleksime selle armastuse kuidagi kinni katnud või seda tumestanud.

Ainus võimalus Jeesuse kirgastamiseks on enese andmine Tema kombel – ja nende Tema omade kombel, kes sõnumi Temast pärast Ta ristilöömist ja ülestõusmist varjamatult ja tumestamatult kogu maailma viisid.

• Prev
• Next