• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Orelifestival
    Igal reedel kell 20
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus
  • Pärnu Eliisabeti kogudus

X pühapäev pärast Nelipüha

Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis. (Õp 14:21)

Sõna «ligimene» tähendab eesti keeles kedagi, kes on ligidal, kes on meile lähedane: olgu naaber, perekonna- või suguvõsa liige, sõber, usukaaslane. Sama tähendus on sellel sõnal paljudes teistes keeltes, nii ka kreeka keeles, milles on kirjutatud Uue Testamendi raamatud.

Vanas Testamendis kasutatavas heebrea keeles on «ligimesel» aga veidi teine tähendusvarjund, vähemalt siis, kui vaatame selle sõna algpäritolu. Väidetavalt on sõna rea’ aluseks sõna ra’a, mis tähendab «karjatsema» või «juhtima» või ka «hoidma».

Niisiis peaks heebrea mõtlemisele olema väga lähedane ja arusaadav, kui Jeesus pöörab seadusetundja küsimuse «Kes siis on mu ligimene?» (Lk 10:29) Halastaja Samaarlase tähendamissõna jutustades ümber: «Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?» (Lk 10:36)

Ligimene on see, kellele ma peaksin olema karjaseks, keda ma peaksin hoidma ja kaitsma, kelle eest ma peaksin mulle antud võimalusi mööda hoolitsema. Ligimene on vend, kelle hoidjaks Jumal on mind loonud (vrd 1Ms 4:9). Ligimene on igaüks mu kõrval, olgu ta parajasti lähedal või kaugel.

Muidugi on meie võimalused erinevate inimeste puhul erinevad – me ei saa praktikas armastada ühtviisi kõiki inimesi maailmas, me ei saa hoolitseda tuhandete kilomeetrite kaugusel elavate inimeste eest samavõrdselt oma perekonnaliikmetega (kuigi me saame kõigi eest palvetada, ja ka see ei ole sugugi vähetähtis ega abstraktne asi, vaid reaalne heategu, mille suuruse ja tähtsuse mõistmiseks tasub enda käest küsida, kas mul oleks hea meel, kui ma teaksin, et kõikjal maailmas on inimesi, kes mind tundmatagi minu peale mõtlevad ja minu eest palvetavad).

Enamasti kipub jutt sellest, et me ei saa armastada kõiki ühtviisi ega võrdselt, olema siiski pigem vabandus püüda hiilida kõrvale vastutusest nendegi eest, kes on siinsamas, meie lähedal, ja kelle eest me saaksime väga lihtsalt ja mitmel viisil hoolt kanda, oleks meil vaid tahet, viitsimist, valmisolekut ja julgust.

Meil kõigil on oma anded, ja tegelikult kuuluvad nende talentide hulka, mis Jumal on meie hoolde usaldanud, ka needsamad inimesed, kelle armastamine, kelle eest hoolitsemine, kelle kohtlemine ligimestena on parim võimalus teostada oma kutsumust Jumala loodutena siin maailmas, olla need, kelleks meid on loodud: tõelised inimesed, Jumala sarnasuses ja Tema näo järgi.

Kui jätame selle võimaluse kasutamata, kui me ei ole valmis olema ligimeseks oma ligimestele, karjaseks neile, kes vajavad meie hoolitsust ja abi, siis oleme nagu too vääritu sulane, kes – ükskõik, millise eneseõigustuse varal – läks ja peitis oma isanda talendi maa sisse ning pidi võtma vastu karmi hukkamõistu ja kõigest ilma jääma (vrd Mt 25:24-30).

Meie elu tegelikkus on muidugi veelgi kaugem sellest, milline see peaks olema. Asi pole ju mitte lihtsalt oma kohustuste täitmata jätmises – selle hea mitte tegemises, mida me võlgneme oma ligimestele puhtalt selle eest, et meid võib nimetada nende ligimesteks, ning mida me veelgi enam võlgneme Jumalale, kes on meid loonud ja oma andidega üle külvanud hoolimata sellest, et meil mitte lihtsalt ei ole, vaid me ka ei saa mitte kuidagi Talle midagi tagasi anda, kuna Jumal on täiuslik ja see tähendab, et Talle ei saa anda ega lisada midagi, mida Tal ei oleks juba enne olnud.

Meie elu tegelikkus näeb välja nii, et meile mitte ainult ei tule üha korrata, et me peame armastama oma ligimest nagu iseennast, vaid meid on vaja ka manitseda, et me ei teeks oma ligimesele kurja ega põlgaks teda, sest «kes põlgab oma ligimest, teeb pattu».

Põlgamine tähendab kellessegi üleolevalt, halvustavalt suhtumist, tema pidamist väärtusetuks või vähemalt vähemväärtuslikuks iseendast või kellestki teisest, kellegi häbistamist ja teotamist. Heebrea keeles on sõnal «põlgama» veel üks tähendusvarjund: kedagi jalge alla tallama, umbes nagu eesti keeleski öeldakse, et keegi on «mutta tambitud». Niisiis ei ole põlgamine mitte ainult passiivne ligimesest mittehoolimine, vaid ka tema aktiivne halvustamine ja alandamine. Kes nii teeb, see teeb pattu – ja patt ei ole mitte ainult eksimine Jumala käsu vastu, s.t midagi inimesest väljapoole suunatut, vaid patt on ka eksimine omaenese tõelise olemuse, oma loodupärasuse, oma jumalanäosuse vastu. Just ja eeskätt seeläbi lahutab patt meid Jumalast – me tahame olla midagi muud kui see, milleks Tema on meid loonud, enda arvates midagi enamat, midagi paremat (kui me muud võimalust ei leia, siis ligimest endast halvemaks pidades), aga tegelikult me kaotame nõnda oma tõelise näo ja muutume ise põlastusväärseks.

Just nii, nagu ligimene saab olla ainult see, kes näeb teises enda kõrval ligimest, saab olla auväärne see, kes oskab ja on valmis ise teist austama ja väärtustama.

Mis on ligimese põlgamise patu vastand? Pühakiri ütleb: «Kes halastab hädaliste peale, on õnnis.» Seda lauset võiks tõlkida ka nõnda: «Kes kummardub madalate poole, see on õigel teel.» Ühel pool ligimese põlgamisest, jalge alla tampimisest tulenev märgist mööda laskmine (just seda tähendab «patustama» nii heebrea kui kreeka keeles), teisel pool õigel teel püsimine seeläbi, et kummardutakse selle poole, kes on madal, alandatud, jalge alla tallatud, halastatakse tema peale ja aidatakse ta jälle üles.

Lühidalt öeldes: ollakse talle ligimene, ollakse talle see karjane, kes hoolitseb kõigi, ka kõige väetimate, inimlikult vaadates väheväärtuslikumate, isegi eksinute eest – mitte niivõrd seetõttu, et need, kelle eest ta hoolitseb, on tema kari, vaid eeskätt seetõttu, et tema kutsumuseks on olla oma karja karjane.

Meie kutsumus on olla inimene. Ligimene. Kui me seda ei ole, siis oleme eksinud, lootusetult oma eesmärgilt kõrvale kaldunud. Jumal, too tõeline Hea Karjane, kummardub oma halastuses aga isegi meie poole, et meid üles tõsta ja taas õigele teele juhtida. Sest Tema, kes on ise Kristuses inimeseks, meie ligimeseks saanud, näeb meis oma ligimesi, keda Ta armastab nagu iseennast.

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus