Alates 13. sajandist on Kolmainupühale järgneval neljapäeval peetud Kristuse pühima Ihu (ja Vere) püha. Issand ütleb: "Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse. Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi." (Jh 6:51.56-57)

Jumal läkitas oma Poja maailma, et maailm võiks Tema läbi elada. Jumala igavene Poeg on astunud pühima Kolmainsuse rüpest, Isa sülest või rinna najalt (vrd Jh 1:18) - õigupoolest Isa südamest - inimeste maailma. Ta on astunud inimkonna südamesse - või õigemini: saanud inimkonna südameks, uueks inimeseks, uueks Aadamaks (vrd 1Kr 15).

Inimkond, Jumala poolt nii armastatud inimkond ... ei tahtnud ... ei suutnud Teda vastu võtta. "Ta oli maailmas ja maailm on tekkinud Tema läbi ja maailm ei tundnud Teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu." (Jh 1:10-11) - "Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellele Jumal on tunnistuse andnud vägevate tegude ja märkide ja tunnustähtedega, mis Jumal Tema läbi teie keskel tegi, nõnda kui te isegi teate, Tema enda, kui Ta oli Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud." (Ap 2:22-23)

Jumala Poja eneseandmine läks kuni lõpuni, “Ta tühjendas oma hinge surmani” (Js 53:12): "Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest." (1Jh 4:10)

Tema eneseandmine jätkub: pühimas Altarisakramendis. Tema, kes on tulnud Isa südamest ja astunud inimkonna südamesse (ning saanud uue inimkonna südameks ja Peaks), tahab astuda ja asuda meie igaühe südamesse.

Ta annab ennast meile maiste märkide, leiva ja veini kaudu, nii et Tema saab üheks meiega ja meie Temaga. Armulauasakramendi vastuvõtmisel ühineb Jeesus oma jumalikkuses meiega samal viisil, nagu Temas on ühendatud tõeline Jumal ja tõeline inimene või nagu pühimas Kolmainsuses on ühendatud Isa, Poeg ja Püha Vaim. See tähendab, et selle sakramendi, selle püha ühenduse kaudu saame meie, inimesed, üheks Jumalaga: "Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse. Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi." (Jh 6:56-57)

Joseph Ratzinger on kirjutanud: "Euharistia eesmärk - see on olnud alati selge - on meie  eneste muutumine, nii et me saame Kristusega "üheks ihuks ja üheks vaimuks" (vrd 1Kr 6:17). Seda mõtteseost, et euharistia tahab meid muuta, inimkonna enese Jumala elavaks templiks, Kristuse Ihuks kujundada, väljendati kuni varase keskajani mõistetepaariga "corpus mysticum" ja "corpus verum" ... Nii väljendati sõnaga corpus mysticum sakramentaalset Ihu, Kristuse ihulikku kohalolu sakramendis. See on meile Isade järgi antud selleks, et meist endist saaks corpus verum, tõeline Kristuse Ihu." (Der Geist der Liturgie)

Temas, Jumala ainusündinud Pojas, saame meiegi Jumala lasteks, Tema poegadeks ja tütardeks: "Kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks ... kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast." (Jh 1:12)

Kõigile, kes Ta vastu võtavad ... ka armulauasakramendis. Kas me ikka teame, et me võtame selles sakramendis vastu Tema enda, tõeliselt? Ja oleme seeläbi ise vastu võetud pühima Kolmainsuse südamesse - tõeliselt ...

• Prev
• Next