Kas Jumal oli vastutustundetu, kui Ta lõi maailma ja inimese ning jättis inimesele (peaaegu et) vabad käed maailmas toimetamiseks?

Kas isa oli vastutustundetu, kui ta andis pojale tema päranduse nö enne õiget aega kätte ja lubas tal seda pillata (Lk 15:11jj), kuni too osutus täiesti läbikukkunuks ja põhjakäinuks?

Võib-olla ongi Jumal ise oma loomingus ebaõnnestunud ja läbikukkunud?

Ühe preestri käest küsis kord keegi noormees: "Isa, kas see on tõsi, et kõik asjad on Jumala loodud?" - "Jah, mu poeg!" - "No kui see on tõesti tõsi, siis ma võin ju südamerahuga kokaiini nuusutada!"

Miks Jumal on midagi loonud - ja miks Ta on ühe või teise asja teinud just nii ja mitte teisiti? Kokaiini puhul võime seda arvata - oli see ju sadakond aastat tagasi asendamatu abivahend näiteks silmaoperatsioonide tegemisel (ja vahel kasutatakse seda vist veel tänapäevalgi). Kindlasti ei loonud Jumal kokapõõsast selleks, et inimesed sellest saadut ninna tõmbaksid ja neist sõltuvushaiged saaksid.

Ei andnud isagi oma pojale pärandust mitte selleks, et too ennast põhja jooks või kerjuseks pillaks. Mitte isa ei olnud vastutustundetu, vaid poeg. Mitte Jumal ei ole vastutustundetu, vaid ... meie, inimesed.

Kuidas nii - Jumal peaks ju ometi teadma?! Teadma mida? Seda, et me oleme nõrgad ja ekslikud, pimedad ja patused? Muidugi Ta teab seda. Aga meie ise ei taha seda ju teada.

Teiste puhul oleme küll arukad ja ettevaatlikud. Teame, et joodikule ei maksa raha anda, kui ta seda küsib ka leiva või bussipileti jaoks, sest niikuinii ta joob selle maha. Küll meie juba teame, mis on talle hea ja mis halb! Ja oma laste puhul samamoodi.

Aga kas oleme valmis leppima, et keegi ka meie enda puhul teab - teab meist endast paremini -, mis on meile hea? Ei, ei, ega meie siis niisugused ole ... Meie teame ikka ise ... me saame endaga suurepäraselt hakkama ... Meile võib julgesti kogu päranduse kohe kätte anda.

Ja nii leiame ka meie ennast ... loodetavasti mitte kokaiini nuusutamas, aga pankrotis ikkagi. Kui mitte enne, siis hiljemalt viimsel kohtupäeval, kui oleme lootnud kõiges vaid oma tarkusele ja tublidusele.

Aga mis siis, kui see pilt iga päev kogu südamest ootavast isast olekski pilt tollest viimasest kohtupäevast?

Kui ainult oleks nii, et Ta tuleb meile siis jooksuga vastu, paneb meie sõrme pojasõrmuse ja katab meid Talle veres puhastatud pidurüüga!

Ei, Jumal ei ole ebaõnnestunud ega läbikukkunud - ja Ta ei taha, et meiegi oleksime. Ta kutsub ja ootab meid, Ta valvab meie kohal ja külvab meid üle oma andide täiusega. Et me neid ainult ära ei raiskaks ega oma sõgeduses Jumalast targemad olla ei üritaks ...

• Prev
• Next