Apostel Paulus ütleb endast ja Peetrusest kõneldes: "See, kes tegutseb Peetruse läbi tema apostliametis ümberlõigatute heaks, see tegutseb ka minu läbi paganate heaks." (Gl 2:8)

Kahtlemata on siin esmalt juttu Evangeeliumi kuulutamisest. Evangeelium on "Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele" (Rm 1:16) See Jumala vägi seisneb selles, et Ta on oma ainusündinud Poja inimesekssaamise, kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi võitnud surma, patu ja kuradi ning "toonud valge ette elu ja kadumatuse" (2Tm 1:10).

Peetrus oli Pauluse sõnul seatud apostliametisse ümberlõigatute heaks. Siiski oli just Peetrus see, kes ristis ühe esimestest paganatest, Kaisarea väeülema Korneeliuse (Ap 10). Kui teised apostlid selle kohta Peetruselt aru pärisid ja ta neile kogu loo ära rääkis, siis kiitsid nad Jumalat ja ütlesid: "Siis on Jumal ka paganatele andnud meeleparanduse eluks." (Ap 11:18)

Sellegipoolest sai just Paulus suureks paganate apostliks, kelle kaudu on kaudselt meilegi kostnud rõõmusõnum ristilöödud ja ülestõusnud Kristusest, kes on "neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele ... Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus" (1Kr 1:24).

Püha Pauluse sõnad sellest, et nii, nagu Peetrus on apostliametis juutide, nii on tema seda paganate seas, kannavad endas aga veel üht sõnumit. Jumal on meid Kristuses taasühendanud endaga, aga Ta on meid ühendanud ka omavahel: "Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest Tema on meie rahu, kes on mõlemad (nii juudid kui paganad) liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu." (Ef 2:13-14)

Kõik olid Jumalast võõrdunud ja lahus – nii juudid kui paganad. Kristuses oleme taas Jumalale lähedaseks saanud, Tema omaks – viimselt lausa Temaga üheks. Patt, mis lahutab meid Jumalast, lahutab meid aga ka üksteisest – kogeme seda iga päev. Kui patt on Kristuses meie pealt ära võetud, on meie vahelt võetud ka vahesein – see tähendab vaen, nagu ütleb Paulus. Tema, Kristuse ihus, oleme saanud üheks mitte ainult Jumalaga ("ainult Jumalaga" kõlab muidugi kuidagi jultunult, nagu oleks see midagi väikest), vaid ka üksteisega.

Üheks ülesandeks, mille Jeesus Peetrusele andis, oli kinnitada ja koguda oma vendi: "Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi! ... Hoia mu lambaid kui karjane!" (Lk 22:31-32; Jh 21:16)

Peetrus täitis seda ülesannet, viimaks koguni oma elu hinnaga. Sedasama tegi ka Paulus, kogudes vendade hulka needki, keda seni oli peetud võõrasteks. Samuti oma elu hinnaga.

"Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest." (Jh 15:13)