Ma ei ole pärit kristlikust perekonnast. Meie kodus ei räägitud usust, Jumalast ega piiblist. Muidugi ma teadsin, et maailmas on olemas usklikud inimesed, aga see teadmine ei puudutanud mind kuidagi isiklikult. Kuni selle ajani, mil ma sain umbes 16-17-aastaseks. Siis sattusid mõned mu head sõbrad ühe noortele suunatud väga karismaatilise usuliikumise mõju alla.

Mäletan, kuidas kord ühel õhtul ühe klassivenna juures kujunes kogu seltskonna jaoks peamiseks teemaks küsimus usust ja Jumala olemasolust, kusjuures ühel pool oli üksainuke noormees, kes üritas meile tõestada Jumala olemasolu, ning teisel pool kõik ülejäänud. Väliselt ta nagu peale ei jäänud, lõi vist lõpuks käega ja loobus meid veenda püüdmast, aga nüüd, tagantjärgi, võin kinnitada, et seesmiselt oli võitjaks just tema. Sest kui ma tol õhtul või ööl koju läksin, siis kumisesid mul tema sõnad veel pikalt kõrvus ja mind haaras tõeline hirm.

Hirm kõigepealt selle ees, et kas ma peaksin tõesti muutuma niisuguseks nagu tema! Kas tema veenmisjõud oli tõepoolest nii suur, et minustki saab samasugune ... usuhull. Mul oli tunne, et midagi hakkab justnagu käest ära libisema, et ma ei kontrolli enam olukorda.

Ja siis ma tegin otsuse: olgu, ma heidan Jumalale väljakutse – kui Ta juhtub olemas olema ... Ja nii rumal ja naiivne kui see ka ei tundu: ma ütlesin mõttes Jumalale sõnasõnalt: "Jumal, kui Sa oled olemas, siis löö mind välguga maha!"

Kui ma olin enne tundnud hirmu selle ees, et ma muutun samasuguseks, nagu minu usklik sõbrapoiss, siis ei olnud see mitte kui midagi võrreldes selle kabuhirmuga, mis mind nüüd haaras. Sest mulle tundus, et nüüd lähebki nii, nagu ma olin öelnud – ja ma ei olnud tõesti veel valmis selleks, et surra, et saada välguga maha löödud ...

Muidugi Jumal ei löönud mind välguga – ega ka mingil muul viisil. Aga ma mäletan seda ööd, seda hetke ja seda tunnet siiamaani, kuigi sellest on möödas juba üle kahekümne aasta. Hiljem olen ma osanud järjestada nii varasemast kui hilisemast ajast mitmeid muidki märke, mis kõnelevad sellest, kuidas Jumal mind kutsus ja puudutas, aga ma tean, et see öö, see hetk, oli üks määravamaid ja pöördelisemaid. See oli tõeline Jumalaga kohtumise hetk – ja selle tõelisuse üheks tunnuseks oli hirm, mida ma tundsin. Nagu ma ütlesin: kabuhirm!

See võib tunduda kummaline, ajal, mil me räägime peaasjalikult Jumala armastusest ja pikast meelest. Jumal ongi armastav ja pikameelne, aga paneme tähele: niipalju kui Piibel meile räägib inimeste kohtumisest Jumalaga – peaaegu alati on seal platsis ka hirm!

See on kummaline, et inimesed, kes ei ole Jumalat kohanud või kogenud, ütlevad tihtipeale: miks Jumal ei näita ennast? Ja inimesed, kes on Jumalat kohanud, tunnistavad sellest kui taolisest kogemusest, mis on täitnud nad kõige kohutavama hirmuga.

Vahel on tunne, et kui teaks, et midagi ei juhtu, küll siis tahaks Jumalat näha ja Temaga kohtuda! Aga see ei ole võimalik – mitte Jumalaga kohtumine ja Tema nägemine, vaid see, et midagi ei juhtu. Kui inimene kohtub Jumalaga, siis juhtub ilmtingimata midagi. Jumalaga kohtumine ei möödu inimesest jälgi jätmata – ja selle üheks tunnuseks on peaaegu alati see, et inimest haarab hirm. Kõigepealt hirm selle ees, et nüüd peab tema elu muutuma – ja seda ta ju ei taha! –, ja seejärel hirm selle ees, et kuidas tema, patune, võiks üldse Jumala palge ees püsima jääda.

Piibel ütleb, et Jumal on püha – et Ta on oma pühaduses nagu põletav tuli. Ja meie ... meie oleme Tema ees nagu rohi, mis hommikul õitses, aga on õhtuks niidetud ja kuivanud. Mis juhtub, kui kuivanud hein saab kokku põletava tulega?

Me teame, mis peaks juhtuma ..., aga juhtub hoopis see, et Jumal sirutab oma käe, võtab meist kinni, tõstab meid üles ja ütleb meile: "Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed." (Ilm 1:17-18) Kuidagi nii – kuigi mitte selliste sõnadega ja üldsegi mitte nõnda, et oleksin sellest tookord otseselt aru saanud – ütles Ta mulle ka siis, kui ma kutsusin teda oma sõgeduses ennast välguga maha lööma.

Jumala Sõnaks meile, Jumala käesirutuseks meie poole on Jeesus Kristus, meie Õnnistegija. Tema, kelles on koos – kui võime piltlikult nõnda öelda – nii põletav tuli kui ka kuivanud hein: meie inimlik ja Tema enda jumalik loomus. "Ja Teda muudeti nende ees, Ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama!" (Mk 9:2-3) – jah, Temas on kõrvetav tuli, aga Ta võttis selle meie eest enda peale, et meile võiksid kõlada sõnad: "Tõuske üles ja ärge kartke!" (Mt 17:7)

Jeesuse jüngrite kohta öeldakse, et kui nad muutmisemäel  oma esimesest ehmatusest toibusid, siis „ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi endi juures“ (Mk 9:8) Kedagi muud ei olegi vaja näha – kui me näeme Jeesust enda juures, siis võime teada, et muutus on juba sündinud ja meil ei ole vaja enam karta.

• Prev
• Next