Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad, vaid et Jumala teod saaksid temas avalikuks. (Jh 9:3)

Püha Johannes jutustab oma evangeeliumis päris mitu pikka lugu Jeesuse kohtumisest erinevate inimestega: samaaria naisega Jaakobi kaevul; kolmkümmend kaheksa aastat halvatuna maas lamanud mehega Betsata tiigi ääres; kahe oma venda Laatsarust leinava õe, Marta ja Maarjaga; pimedana sündinuga, kellele Jeesus hingamispäeval silmanägemise kinkis.

Viimane neist lugudes algab nõnda: «Ja mööda minnes Ta nägi inimest, kes sündimisest saadik oli olnud pime. Ja Tema jüngrid küsisid Temalt: «Rabi, kes on pattu teinud, kas tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana? Jeesus vastas: «Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad, vaid et Jumala teod saaksid temas avalikuks.»» (Jh 9:1-3)

Siin on õige mitu tähelepanuväärset üksikasja, mis aitavad meil mõista kogu selle loo sügavamat mõtet – tegelikku mõtet, mis on põhjuseks, et püha Johannes sellele oma evangeeliumis nii palju ruumi pühendab.

Kõigepealt: «Ja mööda minnes…» Nii (või enam-vähem nii) seisab see kõigis meie piiblitõlgetes peale kahe viimase. Ning on üsna kindlalt ka õige: evangelist tahab rõhutada, et Jeesus oli «lihtsalt juhuslikult» mööda minemas.

Kas see, et Jeesus oli «mööda minemas» just sealt, kus Ta kohtus tolle sündimisest saadik pimedaga, oli juhus ka tegelikult või ainult näiliselt (või subjektiivselt, tolle pimeda mehe või Jeesuse jüngrite, aga mitte Jeesuse enda seisukohalt), ei olegi nii väga tähtis – igal juhul kehtivad ka siin täiesti kindlalt püha Pauluse sõnad, et «neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb» (Rm 8:28). Jah, isegi see, et keegi on sündinud pimedana – nii kohutav, kui see meile ka näib – tuleb talle heaks, kui ta armastab Jumalat!

Niisiis oli Jeesus «mööda minemas» – ning Tema ja Ta jüngrid nägid pimedana sündinut. See on ka täiesti loogiline, sest vastupidine oleks olnud võimatu – too pime mees ei oleks neid parimagi tahtmise juures näha võinud.

Too mees on täiesti passiivne. Ta ei avalda soovi, et Jeesus ta nägijaks teeks. Ja esialgu ei näita ka Jeesus millegagi välja, et Tal oleks selle mehe suhtes mingeid kavatsusi. Initsiatiiv tuleb – taas «täiesti juhuslikult» – hoopis jüngrite poolt, kes küsivad: «Rabi, kes on pattu teinud, kas tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?»

Esmapilgul üsna rumal küsimus – sest kuidas saaks inimene teha pattu enne oma sündimist, et teda võiks sündimisel karistada pimedaks jäämisega? Ometi tabavad jüngrid vähemalt osaliselt siiski märki, küllap enese teadmata: meie kannatused, ka haigused ja puudused, on patu tagajärg. Selle patu tagajärg, mis seisneb inimese lahutatuses Jumalast; selles, mille kohta püha Paulus ütleb Rooma kirja alguses: «Jumalat tundes [nad] ei ole Teda kui Jumalat austanud ega tänanud, vaid on oma mõtlemistes saanud tühiseks ja nende mõistmatu süda on läinud pimedaks» (Rm 1:21). Mitte ainult too mees ei olnud pimedana sündinud…

Aga jüngrid ei mõelnud Jeesusele oma küsimust esitades mitte nõnda. Ja seepärast ei vastanud ka Jeesus – esialgu – nõnda, vaid lähtudes sellest, mida Tema jüngrid tegelikult silmas pidasid. Ta ütles kõigepealt: «Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad.»

See ei tähenda, nagu oleks nii too pimedana sündinu kui tema vanemad olnud ilma ühegi patuta. Johannese evangeeliumi kreekakeelses originaalis on väga selgelt näha, et Jeesus peab silmas justnimelt seda, et tolle mehe pimedus ei ole põhjustatud mingist konkreetsest patust – selle kohta, kas ja mismoodi tema ja ta vanemad olid üleüldiselt patustanud, ei ütle Jeesus siin midagi.

«Vaid et Jumala teod saaksid temas avalikuks,» jätkab Jeesus ning võtab seejärel mehe kõrvale ja teeb ta nägijaks. Mees ise on endiselt täiesti passiivne – kuni selle hetkeni, mil ka tema peab tegutsema: Jeesus võiab tema silmi mullast ja süljest tehtud mudaga ning saadab ta seejärel Siiloa tiigi veega silmi pesema.

Püha Johannes peab vajalikuks oma lugejale selgitada, et Siiloa tähendab «Läkitatu» – kreeka keeles «Apestalmenos» – selle sõna algvormiks on «apostello», millest tuleneb ka «apostolos» ehk apostel.

Sõna «läkitama» kasutab Jeesus Johannese evangeeliumis enamasti iseendast rääkides, näiteks selles kõige tuntumaski salmis: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!» (Jh 3:16)

Just see ongi Jumala kõige suurem tegu, mis peab saama avalikuks – ning mille avalikuks, nähtavaks saamiseks on tarvis, et pimedad saaksid nägijaiks.

Tuleme tagasi püha Pauluse juurde: «See, mida teatakse Jumalast, on avalik nende seas; sest Jumal on seda neile avaldanud. Sest Tema nähtamatut olu, nii Tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, Tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad ei saa vabanduda, sellepärast et nad Jumalat tundes ei ole Teda kui Jumalat austanud ega tänanud, vaid on oma mõtlemistes saanud tühiseks ja nende mõistmatu süda on läinud pimedaks. Kiites endid targaks, on nad saanud jõledaks.» (Rm 1:19-22)

Kui sarnased on siinkohal Jeesuse poolt endisele pimedale ning Teda Jumala käsust üleastumises süüdistavatele variseridele öeldud sõnad: «Mina olen tulnud kohtumõistmiseks sellesse maailma, et need, kes ei näe, saaksid nägijaks, ja kes näevad, saaksid pimedaks! […] Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu; aga et te nüüd ütlete: «Me näeme!», siis jääb teie patt teile!» (Jh 9:39.41)

Jumala suured teod ei seisne üksnes pimedana sündinute nägijaiks tegemises või surnute taas ajalikku ellu äratamises. Jumala suurimaks teoks on Jumala vastu mässu tõstnud ja seetõttu oma Loojast ja eluallikast lahutatud inimese taaslepitamine Jumalaga ning talle tõelise elu ja tõelise valguse tagasi kinkimine, mis sünnib meie pesemises tõelises Siiloa tiigis, pühas ristimise sakramendis – ja seeläbi meiegi tegemises Kristuse läkitatuiks.

Jeesus ütleb: «Meie peame tegema selle tegusid, kes mind on läkitanud, niikaua kui päeva on; öö tuleb, mil ükski ei või midagi teha! Niikaua kui ma olen maailmas, olen ma maailma valgus!» (Jh 9:4-5)

Praegu on veel see aeg – meeleparanduse aeg, nägijaks saamise aeg. Jumal on läkitanud oma Poja, et meis saaksid avalikuks Jumala suured teod. Ja meie oleme nüüd läkitatud koos Temaga: «Me oleme nüüd käskjalad Kristuse asemel, otsekui manitseks Jumal meie läbi. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga!» (2Kr 5:20)

• Prev
• Next