Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind! (Rt 1:17)

Arvatavasti seoses Tallinna Sadama korruptsiooniskandaaliga küsib üks mu tuttav: «Kas jagate minuga seisukohta, et nii riigi kui riigile kuuluvate äriühingute viimasel ajal ilmsiks tulnud probleemide ühisnimetajaks on juhtimisvead?»

Ja jätkab: «Pilt on üsna kurb! Läbimõtlemata otsused hariduspoliitikas, pagulaspoliitika puudumine koos sellest tulenevate tagajärgedega, seakatkuga seonduvate probleemide saamatu lahendamine ning päevavalgele tulnud probleemid riigile kuuluvate ettevõtete juhtimisel on vaid üksikud näited juhtimisvigadest. […] Miks arvatakse, et avalikus sektoris või sellesse sektorisse kuuluvates äriühingutes võib juhiks saada igaüks, kes on lojaalne parteile ja valitsusele (nagu näha, ega kõik pole ka lojaalsed)?»

Kirjeldatud olukorra lahendusena pakub ta välja: «Kas Eesti ei ole mitte sellises arengustaadiumis, et juhtidelt peaks hakkama nõudma vastavat haridust ja soovitavalt ka kogemusi? KAPO kontroll võiks vähemalt mingigi üleminekuaja jooksul olla kohustuslik kõigile avaliku sektori tippjuhiks pürgijatele. Suunakem kõik avaliku sektori juhid kohustuslikus korras täienduskoolitusasutustesse juhtimisalaseid teadmisi omandama! Rumal avaliku sektori juht on riigile julgeolekurisk!»

Huvitaval kombel haakub see mu meelest 29. augustil meenutatava Ristija Johannese märtrisurmaga. Püha Markus kirjutab: «Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ent ei saanud, sest Heroodes kartis Johannest, teades ta olevat õige ja püha mehe, ning kaitses teda. Ja kui ta Johannest kuulas, jäi ta tihti kõhklema, ning kuulas teda meeleldi.» (Mk 6:19-20)

Me näeme siin üht tinglikult öeldes riigijuhti, kes – oma pahelisusest hoolimata – tunneb isegi ära, mis on õige, ja püüab ehk kuidagiviisi seda ka teha – muidugi omaenda isiklike huvidega vastuollu minemata –, ent me teame küll, mis sellest viimaks välja tuleb: «Ja kuningas läkitas kohe timuka käsuga tuua Johannese pea. Ja too läks, lõi vanglas tal pea otsast ning tõi ta pea vaagnal.» (Mk 6:27-28)

Ei Heroodese ega küllap ka meie riigijuhtide ning kõrgete ametnike puhul ole esmaseks probleemiks hariduse või kogemuste puudumine. Ning lahendusekski ei saa paraku olla ei täienduskoolitused ega isegi kaitsepolitsei kontroll.

Peamine probleem on vastutuse puudumine, isekus, hoolimatus, ülbus ja paradoksaalsel kombel kõige sellega põimunud argus. Ning ravimiks saavad olla ainult meeleparandus ja alandlikkus ning tahe, püüd ja julgus teha seda, mis on õige.

Seda tegi Ristija Johannes ning juhtis teisigi selle poole. Püha Beda Auväärne ütleb püha Ristija Johannese märtrisurma mälestuspäeva jutluses: «Pole kahtlust: püha Johannes talus vangistust ja ahelaid Jeesuse Kristuse, meie Lunastaja tunnistuseks. Ta käis Tema eel ja andis oma elu Tema eest. Johanneselt ei nõudnud tagakiusaja, et ta salgaks Kristuse, vaid et ta vaikiks tõest; sellegipoolest on ta surnud Kristuse eest. Kristus ise on ütelnud: «Mina olen tõde!», ja nii valas Johannes oma vere Kristuse eest, kuna ta tegi seda tõe pärast. Oma sündimise, jutluse ja ristimise läbi andis ta tunnistust Kristusest, kes pärast teda sündis, pärast teda jutlustas ja tema poolt ristiti. Ta osutas ka Kristuse kannatustele, kuna ta kannatas Tema eel.»

Just selles seisneb ka püha Ristija Johannese ja nelivürst Heroodese suurim erinevus: üks kuulutab, aga mitte ainult ei kuuluta, vaid ka teeb seda, mis on õige – ja teine, tundes küll ära, mis on õige, toimib ikkagi sellele vastupidiselt. Ennast isegi õigustada püüdes: «Ja kuningas jäi üsna kurvaks, kuid vannete ja piduliste pärast ei tahtnud ta olla tüdruku vastu hoolimatu.» (Mk 6:26)

Eks nii- või teistsuguseid õigustusi leiavad endale ning oma tegudele ja tegematajätmistele ka praegused riigijuhid ja -ametnikud. Aga mitte ainult nemad, vaid paraku kipume sedasama tegema meiegi… eksides nõnda üha ja üha Püha Vaimu ja tõe ja seega ka Kristuse vastu, keda me – eriti kristlastana – vale ja kurjaga kompromissile minnes salgame ja jalgadega tallame (Hb 10:29).

Ruti lugu Vanas Testamendis seab meie ette hoopis teistsuguse eeskuju. Moabi naine Rutt – võõramaalane ja pärit võõraste jumalate kummardajate seast – jätab kõik muu ning otsib ja püüab teha ainult seda, mis on õige. Ja seda mitte üksnes inimlikult – sest inimlikult võttes tegi «õigemini» ehk hoopis tema kälis Orpa, kes kuulas, mida nende ämm Noomi talle ja Rutile soovitas, ning pöördus tagasi «oma rahva ja oma jumalate juurde» (vt Rt 1).

Ei, Rutt tegi midagi enamat, ta tegi seda, mis oli õige Jumala ees: jättis maha kõik endise ning jäi oma ämma ja ainsa tõelise Jumala juurde.

Seeläbi tegi ta midagi veelgi rohkemat, midagi, mida ei suutnud aimata ei tema ega enamus tema järeltulijaist järgneva tuhande aasta vältel: temast sai esiema mitte ainult Iisraeli suurele kuningale Taavetile, vaid kogu maailma Õnnistegijale, meie Issandale Jeesusele Kristusele.

Aga tema valik polnud kerge, ta ei öelnud vaid sõnakõlksuks, et on valmis kasvõi surmaks ja selleks, et Issand teeks temaga «ükskõik mida». Meil on tagantjärgi muidugi kerge näha, et see «ükskõik mis» oli midagi väga head, nii Ruti enda elus kui ka meie kõigi omas, aga temale tähendas see esmalt tohutut ohvrit, kõigest loobumist ja enda usaldamist inimlikult tundmatu hoolde.

Kui erinevad sellest on sagedasti meie valikud… või nende omad, kellest kõneldakse seoses üha uute ja varasematest veelgi suuremate korruptsiooniskandaalidega… 

Ei, meie pole kohtumõistjad – vähemalt mitte teiste üle. Aga nii meie kui kõik inimesed, me oleme kutsutud tahtma, püüdma, julgema ja tegema seda, mis on õige. Jah, ka läbi vigade, languse ja eksimuste, aga ikka üles tõustes ning meeleparanduses edasi minnes… selle poole, mis on õige, et oma eluga mitte salata, vaid tunnistada Teda, kes on tõde – Kristust.

Teda, kelles meil on märksa rohkem lootust kui täienduskoolitustes ja KAPO järelevalves. Teda, kes ongi meie ainus lootus.

• Prev
• Next