Ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm! (Ne 8:10)

Viimastel päevadel olen olnud väga kurb. Ei, ma ei ühine nendega, kellel on meie rahva pärast häbi, kellel on piinlik olla eestlane või kes leiavad, et Eesti puhul on tegemist «natsiriigiga». Kuigi olen täiesti nõus, et kui Vao pagulaskeskuse tulekahju puhul oli tegemist tahtliku süütamisega, siis on tegemist jälgi kuriteoga.

Piinlik ja häbi on mul tegelikult tihtipeale, aga (vähemalt enamasti) mitte teiste, vaid iseenda pärast. Rääkimata sellest, et mõne inimese kurjuse või rumaluse pärast hakata süüdistama ja alandama kogu rahvast (ennast muidugi «kogu rahva» hulgast kõrvale ja kõrgemale tõstes).

On isegi hämmastav – aga minu jaoks alati väga julgustav ning mind mu vaimulikukutsumuse tõelisuses kinnitav – kogeda eriti pihitoolis, aga ka teisi sakramente jagades teatavat sõnulseletamatut, ärateenimatut ning kindlasti mitte minust endast, vaid väljastpoolt mind, Jumalalt tulevat armastust. Armastust selle konkreetse inimese vastu, kelle pihtimust sa parajasti kuulad, keda sa teinekord koguni väga tõsiselt, ent ühtaegu rangelt ja leebelt noomima või manitsema pead või kellele sa pühimat armulauasakramenti jagad.

See on nii kummaline: sa võid olla eelnevalt selle inimese peale isegi vihastanud, sa tead, et mõne päeva pärast saadab ta korda mõne uue lolluse (või midagi veelgi rängemat), aga kui tuleb aeg kuulutada talle pattude andeksandmist või sirutada tema poole käsi Kristuse Ihuga, ei saa sa teisiti kui teda armastada ja anda talle kõik, mis on sinu võimuses talle anda.

Just sellepärast olengi viimastel päevadel olnud väga kurb. Selle pärast, et armastust, teise märkamist, tõsiselt võtmist ja mõista püüdmist on väheks jäänud, kõlavatest sõnadest hoolimata.

Seepärast oligi väga lohutav lugeda Pühakirjast taas maavalitseja Nehemja ja preester Esra sõnu Jeruusalemma rahvale: «See päev on pühitsetud Issandale, teie Jumalale. Ärge leinake ja ärge nutke! Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!» (Ne 8:9-10)

Neis sõnades on päris mitu asja, mille üle mõtteid mõlgutada ja jagada. Alustades sellest, miks üldse oli taolisi sõnu tarvis: rahvale loeti ette jumalikku Seadust ning see panigi inimesed meelt heites nutma ja ahastama. Piinlikkust ja häbi tundes – mitte teiste, vaid iseenda pärast.

Taoline nutt ja häbitunne on vajalik – aga see ei ole veel mitte kõik. See on möödapääsmatu, kuna muidu ei oleks kohta järgnevalt kõlanud sõnadele – ent ilma nende sõnadeta (ja selleta, mis on nende sõnade aluseks), ei oleks kasu ei nutust ega häbitundest. (Asi on muidugi veelgi keerulisem, kuna nutust ja häbitundest ei ole kasu ka siis, kui need ongi valla päästetud üksnes selleks, et neist mingit kasu tõuseks.)

Nehemja ja Esra ütlesid rahvale: «See päev on pühitsetud Issandale, teie Jumalale. Ärge leinake ja ärge nutke!» Leviidid lisasid veidi hiljem: «Rahunege, sest see päev on püha! Ja ärge kurvastage!» (Ne 8:11) Ning rahvas? – «Siis läks kogu rahvas sööma ja jooma, läkitama teistelegi osa ja pidama suurt rõõmupidu, sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud.» (Ne 8:12)

See on Issanda püha. Kujutage ette, Issanda jaoks on püha, lausa pidupäev – «Sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke!» – päev, mil Tema rahvas saab taas võimaluse pöörduda patust ning õppida elama nii, nagu on õige. Jumal ei lase oma Seadust kasutada mitte rahva süüdi- ega hukkamõistmiseks, vaid õigekstegemiseks ja päästmiseks.

Kui erinev on Jumal meist! Või kui sarnane on Tema suhtumine sellele, mida kirjeldasin ennist tolle teenimatu armastuse annina, mille Jumal minu kogemusel kingib just õigel, vajalikul hetkel oma sulastele, pihiisadele, preestritele – aga loodetavasti mitte ainult neile. Kahtlemata väljendub see Jumala puhul mõõdetamatult täiuslikumal viisil kui ühegi inimese juures võimalik.

«Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud!» – Jagage!  Nähke, märgake, tundke, kogege, hoolige, jagage, jagage, jagage! – «Sest see päev on pühitsetud Issandale.»

Kas pole ülimalt kõnekas: millegi pühitsemine tähendab selle eraldamist üksnes Jumalale; aga Jumala jaoks tähendab see jagamist kõigiga, eriti nendega, kellel endal ei ole! Ei, see ei puuduta ainult sööki ja jooki, vaid eeskätt oma elu, südant ja armastust. Aga ka päris konkreetselt sööki ja jooki, leiba ja veini, kodu ja rõivast… «Sest see päev on pühitsetud Issandale» – aga milline päev ei oleks?

Ma olen olnud viimastel päevadel väga kurb. Aga just praegu, siin kirjutuslaua taga istudes ja mõeldes sõnadele «Ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!» tunnen ma endas sügavat, puhast rõõmu ja tänulikkust. Sest nii see ongi: rõõm Issandas, puhkamine Tema armastuses pühib ära kõik pisarad – või vähemalt asendab kurbusepisarad rõõmu ja tänulikkuse omadega.

Võib-olla sobiks siinkohal veelgi paremini selle salmi üpris haruldane, aga sugugi mitte vale tõlge meie 1968. aasta Piiblist: «Rõõm Issandast on teile kindlaks linnaks!»

Ei, see ei ole minu ega meie tugevus või ramm. See on Jumal, kes varjab meid kui kindel linn. See on Tema armastus, mis tõstab meid üles põhjatuistki sügavustest Tema palge säravasse valgusesse, mis pakub meie troostitu kurbuse asemele oma siirast ja rikkumatut rõõmu.

• Prev
• Next