«Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?» (Mt 6:23)

Need Jeesuse sõnad Mäejutlusest ei ole mitte ainult üsna raskestimõistetavad, vaid ka raskesti tõlgitavad. Üks võimalikke tõlkevariante oleks selline: «Kui nüüd [juba] valgus sinu sees on pimedus, kuivõrd siis [veel] pimedus!»

Et selle lause mõtet paremini selgitada, võime valguse ja pimeduse asemel kasutada head ja halba: kui juba sinu head teod toovad kaasa halba, kui palju enam siis veel sinu halvad teod!

Umbes nii arutleb seda pühakirjasalmi seletades püha Augustinus. Tema jaoks ei tähista «valgus» siinkohal mitte niivõrd inimese häid tegusid, kuivõrd tema head kavatsust. Ning sellest heast tahtest tulenev «pimedus» ei pruugigi olla midagi otseselt negatiivset, vaid seda võib mõista ka pigem teadmatust tähistava «hämarusena»: kuna inimene ei tea kunagi päriselt ette, millised on isegi tema väga hea kavatsusega tehtud tegude tagajärjed, on see kõik kaetud pimeduselooriga. On tähtis, et inimene teeks oma tegusid hea tahtega, nii ei kanna ta ka otsest süüd, kui tema tegude – muidugi peab püha Augustinus siin silmas üksnes häid tegusid! – tagajärjena peaks sündima midagi halba.

Näitena kasutab kirikuisa abipalujale raha andmist: me tõepoolest ei tea kunagi, kuidas see, keda oleme aidanud, meie käest saadud raha kasutab; võib-olla toob see talle koguni õnnetuse kaela: näiteks ründab teda selle raha pärast mõni röövel.

Kas meie peaksime taolist võimalust ette arvestades jätma omapoolse heateo tegemata? Kindlasti mitte – ja nii peabki meie enda hea tahe, näiteks tahe aidata seda, kes vajab meie abi, olema valguseks, mis juhib meid tegema head – isegi kui see võib kaudselt tuua kaasa midagi halba ehk osutuda (objektiivselt) pimeduseks.

See ei tähenda muidugi, et me ei peaks kunagi vähemalt püüdma ette mõelda, millised on meie tegude tagajärjed – aga see tähendab, et head tuleb teha isegi siis, kui keegi teine võib meie headust kurjasti ära kasutada. Iseäranis siis, kui seda võidakse kasutada kurjasti meie enda vastu – just siin avaneb meie jaoks üks võimalusi olla Kristuse sarnane.

Muidugi ei saa me mööda ka Jeesuse sõnade teisest poolest: «Kui suur on siis pimedus!» Kui juba meie hea tahtega tehtud teod võivad tuua kaasa halbu tagajärgi – sest paraku meie maailm selline juba on! –, siis kui palju enam veel halva tahte ja kavatsusega tehtud teod! Ilmselt ei olegi vaja selle üle pikemalt arutleda – ja tänu Jumalale suudab Tema ka kõige suuremast kurjast ikkagi head esile tuua (vrd Rm 8:28). See ei anna meil õigustust kurja tegemiseks, aga see on suureks julgustuseks, kui meile endale on kurja tehtud.

Pühal Augustinusel on kindlasti õigus, kui ta kõneleb inimese hea tahte või heade kavatsuste olulisusest. Ent nende Jeesuse sõnade konteksti vaadates võime siin näha ka veidi teistsugust tõlgendusvõimalust.

Enne neid sõnu ütleb Jeesus, et me ei peaks endale koguma mitte maiseid, vaid taevaseid aardeid (Mt 6:19-20), ning veel varem kõneleb Ta kolmesugustest vagadest tegudest, mille igaühe puhul Jeesus hoiatab, et kui keegi teeb neid selleks, et olla nähtav inimestele ning pälvida au ja kiitust, siis on tal oma palk siin maa peal juba käes – paraku tõenäoliselt taevase tasu kaotamise hinnaga (vt Mt 6:1-8).

Jeesuse poolt nimetatud vagad teod on almuste jagamine, palve ja paastumine. Kui neid saatvaks kavatsuseks on «koguda endale aardeid maa peal», s.t lõigata inimlikku kasu, kiitust ja au, siis on neist headest tegudest saanud halvad, kuna need mitte ei ava inimesele teed taevasse ja igavesse õndsusse, vaid hoopis sulgevad selle. Sellest, mis peaks olema valgus, on saanud pimedus.

Kui juba taoliste heade tegude – valguse – tulemuseks võib olla nende vale südamehoiakuga tegemist puhul mitte hingeõndsus, vaid hukatus, kui hull on siis lugu pimedusega ehk otseselt kurjade tegudega! Kiri heebrealastele hoiatab meid: «Kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest, vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased.» (Hb 10:26-27)

Küllap meil ei ole vaja hakata siinkohal pimeduse tegusid pikalt üles lugema – need on meile Pühakirja põhjal ilmselt piisavalt hästi teada. Lisaks aktiivselt tahetud ja tehtud kurjale hoiatab Jumala Sõna meid aga ka päris lihtsalt ja otseselt panemast lootust sellele, mis kaob, mida koi ja rooste rikuvad ning vargad himustavad ja varastavad: «Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale, kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks; käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega, talletades enesele vara heaks aluskiviks tuleviku tarvis, et haarata kinni tõelisest elust.» (1Tm 6:17-19)

Üks väga oluline asi, millest peame samuti hoiduma – Jeesus jõuab Mäejutluses õige varsti selle juurde –, on oma ligimeste üle kohtumõistmine. Jah, püha Paulus manitseb meid hoiatama neid, kes panevad oma lootuse valedele asjadele ja käivad seeläbi mitte valguse, vaid pimeduse teed, aga eeskätt peame seda manitsust võtma tõsiselt iseenda puhul. Muidu võib ka meie äratundmine sellest, mis on õige ja vale, hea ja halb, valgus ja pimedus, osutuda hea asemel halvaks ning valguse asemel pimeduseks…

Püha Teresa Avilast annab siinkohal väga head nõu, julgustades meid «nägema alati ainult teiste inimeste vooruseid ja häid tegusid, nende vead aga katma kinni omaenda suurte pattudega».

Piltlikult öeldes tähendab see, et meie valguseks peaks olema näha oma ligimestes head, nende patud aga – mitte siis, kui tahame neid armastusega õigele teele juhtida, küll aga siis, kui kipume asuma nende üle kohut mõistma – kaetud pilkase pimedusega.

Peaasi, et meie valgus olekski üha enam valgus, ning pimedus … saaks viimaks ometi võidetud.

• Prev
• Next