Sest Sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud. (Js 26:19)

Erinevaid piiblitõlkeid ja heebreakeelset algteksti vaadates on näha, et tegemist on üsna raskesti tõlgitava lausega.

Näiteks meie 1968. aasta Piiblis on see koht antud edasi nõnda: «Sest Sinu kaste on valguse kaste ja Sa lased seda langeda kadunute maale!»

1739. aasta thor Helle tõlkes aga hoopis: «Sest Sinno kaste on rohtude kaste, agga need kes kaddunud, panned Sa senna Ma sisse langema.»

Martin Lutheri saksakeelsest tõlkest eesti keelde ümber panduna võiks see lause olla selline: «Sest Sinu kaste on halja välja kaste, aga surnute maa Sa paiskad põrmu.»

Huvitav on ka Zwingli versioon: «Sest valguste kaste on Sinu kaste, ja maa sünnitab varjud uuesti.» – «varjude» all on siin ilmselt mõeldud surnuid.

Antud lause mõte on selles, et Jumal oma armus ja väes on otsekui kaste surnud maale, otsekui valgus, mille poole mullapõrmust sirutuvad haljad taimed. Ning omal kombel on õigus kõigil tõlgetel: Jumala arm ja elustav vägi langevad tõesti kadunute maa peale, paisates selle enese põrmu ja tuues sealt esile neid, kellest meie inimsilma jaoks on saanud või jäänud vaid varjud.

Meie inimlik sedastus surmale vaadates tuleb hästi välja prohveti sõnades veidi eespool: «Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles!» (Js 26:14) – Jumal seevastu kinnitab: «Surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles!» (Js 26:19)

Kohtusin hiljaaegu ühe kaheksakümneaastase mehega. Ta kõneles vene keelt, aga tuli täiesti teadlikult just meie kirikusse. Ütles, et tema nimi on Richard, nagu oli ühel meie koguduse pikaaegsel õpetajalgi, ja et ta oli tolle oma nimekaimu ajal meie kirikus remonti teinud.

Vahepeal ei ole ta aga siia sattunud – kuigi tema abikaasa käis kirikus pidevalt.

Ah, see abikaasa… kuidas ta küll ootas lapselapselapsi, ent ei jõudnudki ära oodata. See tähendab: ei jõudnud ära oodata just seda, keda ta igatses…

Üks tütretütar sünnitas – poiss! Teine tütretütar sünnitas – jälle poiss!

«Kuidas ma küll tahaksin, et meile sünniks üks väike tütretütretütreke! Küll ma siis punuksin talle patsid ja heegeldaksin väikese rätiku ja võtaksin ta käekõrvale ja läheksin temaga kirikusse!» – nii oli ta rääkinud.

Ja siis, ühel ilusal päeval… «Küll ma siis hüüdsin põlvili Jumala poole ja anusin, ise ka ei teadnud, mida päriselt. Aga tütar ütles, et ma üles tõuseksin, et vähemalt mina nende jaoks olemas oleksin. Ja Jumal andis mulle jõudu tõusta, ja nüüd ma olengi siin. Tütar käskis, ütles, et mine ja uuri välja, millal kirik lahti on, et võiksid seal kasvõi iga päev käia. Ja pärast, õhtuti, helistad mulle ja räägid, kuidas su päev on läinud!»

«Meie elu on olnud väga raske,» jutustas mees vaikselt edasi. «Mida kõike ma olen koos oma ema ja isaga läbi teinud: Ukrainast viidi meid Venemaale ja sealt Saksamaale ja Saksamaalt jälle tagasi, Siberisse, ja viimaks sattusid ema ja isa taas Saksamaale, kuhu nad jäidki, ja nüüd on nad ammu surnud. Ma pean seda kõike ka oma lastelastelastele rääkima – ma ei taha, et nemad peaksid midagi samasugust kogema. Aga ma tahan, et nad teaksid. Ja mis kõige tähtsam: ma tahan, et nad oleksid kõigeks valmis … sest aegu on igasuguseid! Et nad oleksid valmis Jumala poole pöörduma ja Tema peale lootma, sest Tema ei või meid maha jätta! Ta ei ole mind maha jätnud. Ta ei ole jätnud mulle ühtegi pattu andeks andmata!»

Isegi vaimulikena ei kuule me sellist tunnistust kuigi sageli. Aga vahel kuuleme – ja siis on tihti nii, et keegi, kes enda arvates tuleb oma nõtruses hingekarjaselt tuge otsima, võib olla ise tollele hoopis suuremaks kinnituseks. Palju suuremaks, kui ta iial arvata oskaks…

Just sellisel viisil jagab Jumal oma valgust ja kastet. Ning just nõnda kutsub Ta meidki: «Lootke alati Issanda peale, sest Issand Jumal on igavene kalju!» (Js 26:4)

See on huvitav, et heebrea keeles tuleneb sõnast «valgus» ka Piiblis vähemalt paaris kohas kasutatud sõna «rohttaimed», ilmselt viitena sellele, et valgus on elu – ja elu on pürgimine, sirutumine valguse poole.

«Jumal on valgus ja Temas ei ole mingit pimedust,» kirjutab püha Johannes (1Jh 1:5) ning lisab: «Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus, ja valgus paistab pimeduses.» (Jh 1:4-5)

Seda on vahel raske mõista, vahel raske uskudagi. Aga nagu kinnitas too kaheksakümmend aastat vana mees – ja nagu ta lubas rääkida oma lapselapselastele –, seda mõista või vähemalt uskuda on meie ainuke võimalus … sest aegu on igasuguseid…

Ka kõige trööstitumas hetkes on olemas troost, ka kõige kuivemasse pinda laseb Jumal langeda kastet, kutsudes meid uskuma uskumatut ja lootma lootusetut.

Sest mis mõtet oleks ütelda varjudele, neile, kes on langenud põrmu ja olematusse: «Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad!» (Js 26:19) Aga Jumal ütleb – ja maa laseb varjudelgi uuesti sündida, värske rohuna võrsuda ning ennast jumaliku elu valguse poole küünitada.

• Prev
• Next