"Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat." (Lk 4:18-19)

Mida tunneb ja elab läbi inimene, kes astub väliselt mõne okupatsioonivõimu teenistusse, ent teeb seda üksnes seetõttu, et on vastupanuliikumiselt taolise ülesande saanud? Mitte see, kes tagantjärgi räägib, kuidas ta liitus kommunistliku parteiga tegelikult ainult selleks, et süsteemi seestpoolt õõnestada, vaid inimene, kes on seda tõepoolest teinud ja selle pärast ka oma kaasmaalaste viha ja põlguse alla sattunud. Kelle peale on võib-olla koguni sülitatud ja keda on põlglikult äraandjaks või oma maa ja rahva mahamüüjaks sõimatud, kuigi ta tegelikult riskib päevast päeva oma eluga just vastupidise nimel.

Küllap meie ümber on inimesi, kes võiksid taolisest kogemusest rääkida. Tavaliselt nad ei räägi sellest, sest see ei ole nende loomuses.

Aga püüame leida sarnase näite lähemalt. Mida tunneb ema või isa, keda tema laps vihkab kogu südamest selle pärast, et ta ei lase oma lapsel teha midagi, mis tundub lapsele hetkel hädavajalik ja ainuõige, aga mis võib tegelikult tuua endaga kaasa halbu tagajärgi või mõjuda koguni hukatuslikult? Või lihtsalt selle pärast, et ema ja isa sunnivad teda õppima.

Mida tunneb inimene, kes teeb - mitte ainult enda arvates, vaid tegelikult - parimat, ent keda põlatakse, süüdistatakse ja sõimatakse, sest tema tegevus ei ole teistele arusaadav või ei ole selle tegelik vili veel nähtav?

Mida tunneb Jumala Poeg, kes on tulnud selleks, et päästa kõik inimesed kurjast, patust ja surmast, ent keda ei võeta vastu, keda naeruvääristatakse, kes tõugatakse nende samade inimeste poolt enda keskelt välja, kes viimaks tapetakse? 

Prohvet Jesaja raamatus öeldakse kannatava Messia kohta: "Ent tõeliselt võttis Ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime Teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks." (Js 53:4)

Mida me Temast arvame või ei arva, see võib olla väga erinev. Tänu Jumalale ei sõltu Ta meie arvamistest, vaid on see, kes Ta tõeliselt on. Ja tõeliselt võttis Ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Tõeliselt haavati Teda meie üleastumiste pärast ja löödi meie süütegude tõttu (Js 53:5).

Ta tuli, et kuulutada vaestele rõõmusõnumit. "Tema, kuigi Ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks Tema vaesusest." (2Kr 8:9). Ta ei kuulutanud vaestele rõõmusõnumit mitte ainult sõnades, vaid Ta ise oligi tõeline rõõmusõnum: Jumal, haaramatu ja kirjeldamatu kogu oma suuruses, väes ja rikkuses, sai meie, vaeste, nõtrade ja viletsate pärast inimeseks, et meie saaksime Temas tõeliselt rikkaks.

Ta tuli, et kuulutada vangidele vabakslaskmist ja lasta vabaks rõhutuid. "Väeosa ja ülempealik ja juutide sulased võtsid nüüd Jeesuse ja sidusid Ta kinni." (Jh 18:12) Ta ei kuulutanud meile, patu, kurja ja surma orjuses vaevlevaile, vabadust mitte ainult sõnades, vaid selles, et Tema, kellel on meelevald nii taevas kui maa peal, laskis ennast vangistada ja siduda, et meie saaksime Temas tõeliselt vabaks.

Ta tuli, et kuulutada pimedaile nägemist. "Nad katsid kinni Ta silmad ja küsisid Temalt: "Ütle prohvetlikult, kes see on, kes sind lõi?"" (Lk 22:64) Ta ei kuulutanud kuradi poolt sõgestatud patustele nägemist mitte ainult sõnades, vaid Ta tuli kui maailma valgus ja andis ennast, et kõik need, kes Temasse usuvad, hakkaksid tõeliselt nägema ning neil oleks igavese elu valgus (Jh 8:12; 9:39).

Mida tunneb Jumala Poeg, kes on tulnud tooma kõike seda, mida inimesed tõeliselt vajavad - ja kelle inimesed endi keskelt välja tõukavad, keda inimesed peksavad ja teotavad? On need üldse inimesed?

Ta on tulnud, et kuulutada Issandale meelepärast aastat. Jumalal on Temast hea meel - sellest on Talle küll! Ta ise ütleb: "Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan Tema töö." (Jh 4:34) 

"Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!" (Mk 1:15)

• Prev
• Next