Mu isa ja ema hülgasid minu, aga Issand võtab mu üles. (Ps 27:10)

Irvin Groeninger III sündis 8. juunil 1987. Tema bioloogiline isa, Indiana veoautojuht Irvin Groeninger II, nägi poega viimati siis, kui too oli pooleteiseaastane. Kahe ja poole aastaselt võeti Irvin ära oma emalt, keda kahtlustati poisi väärkohtlemises, ning anti kasuperekonda. Tema nimeks sai Adam Herrman. 1999. aastal läks Adam kaduma, ta oli siis 11-aastane. Poisi kadumisest ei teatatud ning see tuli juhuslikult välja ... 2009. aasta alguses. Perekonna advokaat ütleb, et kasuvanemad ei pidanud vajalikuks politseisse teatada, kuna nad arvasid, et Adam on otsinud üles oma sugulased või bioloogilised vanemad. Nüüd, kümme aastat hiljem, on Ameerikas kuulutatud välja üleriigiline otsing, kuid vähesed usuvad, et Irvin või Adam on veel elus.

"Kus sa oled ometi olnud!" - eks ole enamus meist saanud vanemate, enamasti ema, käest riielda, kui jäime liiga kauaks õue või sõprade juurde. See riidlemine oli segatud murega – õigupoolest see näitas meile, kui väga meie vanemad meid armastavad, kuigi me tol hetkel võib-olla ei mõistnud, miks nad meiega nii kurjad on.

"Poeg, miks Sa oled meile nõnda teinud? Vaata, Su isa ja mina oleme Sind südamevaluga otsinud," ütles Maarja mureliku, emaliku etteheitega Jeesusele, kui too oli jäänud pärast paaspüha kauemaks Jeruusalemma (Lk 2:48).

"Kõik otsivad Sind!" ütlesid Peetrus ja ta kaaslased Jeesusele, kui Ta oli teistest eraldunud ning läinud üksi tühja paika (Mk 1:37).

Kui lapsed on meie silma all, on meil raske neid unustada või märkamata jätta – kuigi vahel me lükkame nad kõrvale, uskudes, et meil on vaja tegeleda millegi olulisemaga kui nemad. Kui meie lapsed on kuhugi kadunud, siis võib-olla naudime mõnda aega rahu ja vaikust, ent peagi võtab meie südames maad rahutus ning me hüüame neid ja läheme neid viimaks otsima.

Aga kui meie lapsed ei ole päriselt meie lapsed. Mitte paberite või sünnipära, vaid südame poolest – kas siis võib meiegagi juhtuda, et me paneme oma südametunnistusele tropi suhu ja klapid silme ette ning ütleme, et "küllap tal on kuskil mujal parem"?

Kuidas on Jeesusega? Evangeelium kõneleb meile, kuidas "terve linn oli kogunenud maja ukse ette", sest "Ta tervendas paljusid, kes põdesid mitmesuguseid haigusi" (Mk 1:33-34). Kas see oligi põhjus, miks "kõik Teda otsisid"?

Mis sai neist kõigist pärast seda, kui Jeesus oli nad terveks teinud? Kuhu nad jäid? Apostlite tegude raamat kõneleb umbes 120 inimesest, kes olid Jeruusalemmas Jeesuse nimel koos pärast Tema taevaminemist (Ap 1:15). Evangeeliumites räägitakse 70 jüngrist, kelle Jeesus välja läkitas (Lk 10:1). Õhtusöömaajal olid koos Temaga 12 apostlit, kellest üks Ta reetis. Tema risti all ... seisis neist vaid üksainuke koos Tema ema ja veel paari naisega.

Kus olid kõik ülejäänud? Kus olid kõik need, kes Jeesuse sõna ja puudutuse läbi terveks said? Kus olid need 5000, keda Ta oli imeliselt toitnud? Kus olid need rahvahulgad, kes tervitasid Teda Jeruusalemma saabumisel?

"Kõik otsivad Sind!" Kus need kõik on? Aga ärme räägime "kõigist", sest see on sama hea kui rääkida "teistest" või "nendest". Räägime iseendast. Kas meie oleme – kas mina olen – nende hulgas, kes Teda otsivad, kes on Ta leidnud, kes Teda ei unusta, kes jäävad Tema juurde, kuni lõpuni (vrd Hb 6:11-12)?

Kogu Ameerika otsib poissi, kes oli unustatud kümneks aastaks. Kui palju on taolisi unustatuid tegelikult? Kui sageli seisab nende unustatute hulgas, sellesama Adam Herrmani kõrval Tema, keda püha Paulus nimetab viimseks Aadamaks (1Kr 15:45). Oh, et Ta ometi jääkski viimseks nende hulgas, kes hüljatakse ja unustatakse ...

Aga Tema ise ei unusta mitte kedagi (Js 49:15). Ta ei hülga ega jäta maha. Ta otsib ja Ta leiab. Ka meid, ka mind, isegi kui olen kõigi teiste poolt unustatud. Loodetavasti on Ta leidnud ka selle nüüdseks juba 21-aastase noore mehe, kes läks kaduma kümme aastat tagasi ja keda sellest peale mitte keegi ei meenutanud.

• Prev
• Next