"Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita." (1Kn 17:4)

Jumala käsul kuulutas prohvet Eelija Iisraelile ja kuningas Ahabile suurt põuda (1Kn 17:1). Põhjus saab meile selgeks, kui loeme, mis mees see kuningas Ahab oli: ta "läks ning teenis Baali ja kummardas teda" (1Kn 16:31) ning "valmistas Ašera kuju" (1Kn 16:33).

Baal tähendab tõlkes isand. Nõnda nimetati Kaananimaal eelkõige erinevate linnade või paikkondade jumalusi (niisiis kohapealseid "isandaid"), ent üsna tõenäoliselt nähti Baalis ka taevaste vägede ja ilma või loodusnähtuste valitsejat.

Kui lisame, et Ašera oli viljakusjumalanna, siis on mõistetav, miks Jumal valis Ahabile märguandmiseks just sellise viisi: samal ajal kui too kummardab ja teenib oma arvates taeva ja ilmaolude isandat ning viljakuse emandat, suletakse taevas ning algab hävitav põud, mis kõrvetab maa viljatuks. Mis muud see on kui selge sõnum: on vaid üks Jumal ja Issand, kes valitseb nii taevast kui maad, kes annab nii vihma kui päikest (nii õigetele kui ülekohtustele – Mt 5:45).

Aga Jumala vägi on veelgi suurem. Tema, kes "annab loomadele nende toidu ja kaarnapoegadele, kes Teda hüüavad" (Ps 147:9), võib seda teha ka siis, kui kõikjal valitseb põud ja puudus. Ta võib anda kõike vajalikku ka inimesele, kes on "nagu kaaren kõrbes, nagu öökull varemetes" (Ps 102:7), kui see inimene loodab Tema peale ja hüüab Tema poole – ja enamasti isegi siis, kui inimene ei taipa seda teha (sest Ta on andnud meile elu ja kõik eluks vajaliku juba ammu enne, kui oleme osanud seda Temalt paluda või Teda selle eest tänada). Jeesus ütleb: "Vaadake kaarnaid – nad ei külva ega lõika, neil ei ole varakambrit ega aita, ning Jumal toidab neid. Kui palju enamat väärt olete teie lindudest!" (Lk 12:24)

Muide, kaaren kõlab ju väga kenasti – palju ilusamini kui ronk, kes ta tegelikult on. Võib-olla sellepärast eelistabki eestikeelne Piibel kaarnat, kuigi kui asendame selle sõnaga ronk, saavad meile mitmed piiblikohad paremini mõistetavaks või muutuvad mõned võrdpildid elavamaks.

Mõelda vaid: rongad toitsid põua ajal prohvet Eelijat! Needsamad rongad, kelle (arvatavat) käitumist jälgides on inimesed leiutanud sõna rongaema või rongavanemad. Tõsi, taoline sõna puudub küll Piiblis, aga küllap olid ka Vana Testamendi aja inimesed pannud tähele sedasama, mida hiljem meie või sakslaste esivanemad, kelle keeles selline sõna on olemas. Nimelt lahkuvad kaarnapojad pesast juba enne lennuvõimeliseks saamist – ja nii ongi inimesed neid armetult ringi ukerdamas nähes teinud pealiskaudse järelduse, et ju vanemad on nad lihtsalt pesast välja tõuganud ning hüljanud, saatuse hooleks jätnud. Või Jumala hooleks, nagu Vana Testament mitmel pool rõhutab: "Kes valmistab kaarnale roa, kui ta pojad karjuvad Jumala poole, toiduta ümber hulkudes?" (Ii 38:41)

Needsamad kaarnad või rongad, keda peeti nii julmadeks, et nad ei toida isegi omaenda ihuvilja – kuigi nad tegelikult teevad seda veel mõnda aega pärast poegade pesast lahkumist –, toovad nüüd süüa Eelijale, kellest neil ei peaks olema sooja ega külma: leiba ja liha nii hommikul kui õhtul (1Kn 17:6).

Mis on see muud kui Jumala tegu ja arm? Tema on ka see, kes annab Eelijale vett: "Jõest saad sa juua!" Tema käes on nii taevas kui maa, nii vihm kui ka päike, Tema on loonud nii kuiva maa kui jõed ja muud veeallikad. Tema võib panna hoolimatu rongaemagi võhivõõra eest hoolt kandma, sest Tema ise hoolib.

Hoolis ta isegi Temast taganenud Ahabist, kes kummardas võõraid ebajumalaid, ning Iisraeli rahvast, sest miks muidu oleks Ta pidanud andma neile põua kaudu märgi, mida Ta kinnitas omakorda prohvet Eelija näite varal: isegi keset suurimat põuda ei ole sellel, kes loodab Tema peale, millestki puudu. Ta toidab kaarnaidki – ja kui vaja, nende kaudu meid. Ja see ei ole mitte suurim, mida Ta on meie heaks teinud.

• Prev
• Next