Kiri peab minema täide: «See, kes minu leiba sööb, on pöördunud minu vastu.» (Jh 13:18)

Nägin hiljuti unenägu, millest ärkamise järel olin üsna jahmunud – mine tea, ehk ehmatas see unenägu ise mind ärkvele. Või õigemini sellest tulenevad järeldused, kuna unes nähtud sündmused olid tavapäraselt nii kummalised ja segasedki, et neid pole mõtet pikalt jutustama hakata.

Asja sisu oli lühidalt kokku võttes järgmine. Keegi läbinisti kuri – või vähemalt paadunud ja kibestunud – tegelane seadis kolm ülejäänut (kellest üks olin mina) valiku ette: kas osaleda tema kavatsetavas kurjas või ise selle all kannatada ja hukkuda.

Üks valiku ette seatuist oli koheselt nõus – päästma oma elu teiste hukkumise hinnaga.

Teine vastas eitavalt ning ütles, et on valmis surema, aga ei osale plaanitavas kurjas.

See olin mina – tundsin oma otsusekindluse üle parajat uhkust, kuni kuulsin kõnelemas kolmandat. Ka tema ei olnud nõus kurja kaasa tegema, aga ta läks veelgi kaugemale. Ta oli nimelt seisukohal, et isegi vaikselt kannatades aitaks ta vähemalt teatud määral kurjale kaasa – ja seepärast pidas ta vajalikuks püüda kallutada toda läbinisti või paadunud kurja oma kavatsusest loobuma. Mitte ainult selleks, et hoida kannatamast tema ohvreid, vaid ka selleks, et päästa hukkumast – hingeliselt, vaimselt, igavikuliselt – teda ennast.

Ta ei manitsenud teda, vaid anus. Ent ta ei anunud nagu keegi, kes halab oma elu pärast, vaid nagu see, kes palub pisarsilmil ja lõhki rebitud südamega oma armastatu eest – kuigi selleks, kelle pääsemise pärast ta palus, oli too kuri ise…

Nagu öeldud, olin selle unenäo järel ärgates sügavalt ehmunud: mõistsin järsku, et kurjaga silmitsi seistes – ma ei pea siinkohal silmas mitte abstraktset kurjust ega ka toda absoluutselt ja kahjuks muutmatut kurja, keda nimetatakse kuradiks või saatanaks, vaid kurja meelevalla sattunud, sellest haaratud ja selle tööriistaks muutunud inimest – ei piisa sellest, et ma talle samaga ei vasta. Sest ma pean talle igal juhul vastama – ja kui mitte samaga, siis järelikult millegi muuga, millegi teistsugusega. Millegi absoluutselt  teistsugusega, vastupidisega: heaga, armastusega.

«Agere contra», õpetas püha Ignatius Loyola. «Vastandid tuleb lepitada vastanditega,» mõistis püha Hedwig. See tähendab, et patu vastand ei ole ainult patust hoidumine, vaid püüdlemine pühadusele. Kurjuse vastand ei ole ainult kurjast loobumine, vaid headus. Vihkamise vastand ei ole ükskõiksus, vaid armastus – ja armastus ei ole täiuslik seni, kuni seda jagatakse valikuliselt, vaid alles siis, kui ta voolab ühtviisi kõikide poole ja peale.

Erinevused muidugi jäävad – vastuvõtja poolt vaadates. Ma ei näinud toda unenägu lõpuni, seepärast ma ei tea, kas see kuri lasi ennast armastusel võita või ei. Aga isegi juhul, kui mitte, ei saa armastus ikkagi olla valikuline, kuna ta ei oleks siis armastus.

Vastuvõtjast sõltuvalt jäävad erinevused alles. Mõistsin seda taas paari päeva eest, kui kuulasin ühe inglise piiskopi mõtisklust Darwini ja tema jumalasuhte üle. Piiskop lõpetas oma mõtiskluse nõnda: «Mida Darwin kindlasti ei uskunud, oli see, et armastav Jumal võiks lubada uskmatutel põleda igavesti põrgutules. Ma olen temaga nõus.»

Tundub, et too piiskop on unustanud väga olulise usutõe ja kristliku jumalakäsitluse juurde kuuluva arusaama: me ei räägi mitte ainult ega niivõrd armastavast Jumalast, kuivõrd sellest, et Jumal on armastus. Justnimelt ON armastus – igal juhul ja kõikide suhtes ühevõrdselt. Nii et ka põrgutuli on Jumala armastuse tuli, mis kõrvetab seda, kes armastust ei talu ega taha. Just nõnda, nagu ütleb püha Jaakobus, tõsi, mitte armastuse, vaid halastuse mõistet kasutades: «Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud, kuid halastus kiidab end kohtust kõrgemaks.» (Jk 2:13)

Saksa teoloog ja preester Romano Guardini (1885-1968) arutleb oma raamatus «Der Herr. Betrachtungen über die Person und das Leben Jesu Christi.» selle üle, mis viis Juudas Iskarioti Issanda reetmiseni. Ta kirjutab muuhulgas: «Kui Juudas jäi Jeesuse juurde, seadis ta end kohutavasse hädaohtu. Püha Olemust, kes mõtleb, otsustab ja toimib täielikult Jumalast lähtuvalt, ei ole lihtne taluda. On väga rumal arvata, nagu peaks olema ilma pikemata tore elada püha inimese, iseäranis veel Jumala Poja läheduses: nagu ei ei saaks seejuures minna kõik kuidagi teisiti kui üksnes hästi. Kuradiks võib muutuda! Issand ise ütleb seda: «Eks ma ole teid kahtteistkümmend välja valinud, ent üks teie seast on kurat.» Juudas ei olnud seda juba eelnevalt, nagu rahvas arvab; ta muutus selleks, ja justnimelt Lunastaja läheduses. Ütleme rahumeeli: Lunastaja lähedal, sest «see on seatud languseks ja tõusuks». Iseäranis pärast Kapernauma pidi olukord olema tema jaoks muutunud väljakannatamatuks. Näha pidevalt silme ees seda kuju; kogeda pidevalt seda üleinimlikku puhtust; tajuda pidevalt – ja see oli kõige raskem – seda ohvrimeelsust, seda ennast inimeste eest andvat tahet; seda võis taluda vaid keegi, kes Jeesust armastas. On juba piisavalt raske kannatada välja – õigupoolest peaks ütlema: anda andeks – inimlikku suurust, kui ise ei olda suur. Kui see on aga jumalik suurus? Jumaliku ohvrimeelsuse suurus? Lunastaja suurus? Kui siis ei ole võtta puhast valmisolekut usuks ja armastuseks, on kõik mürgitatud.»

Viimsel õhtusöömaajal ütles Jeesus – «Tema, kes oli armastanud omi selles maailmas [ja] armastas neid lõpuni» (Jh 13:1) – oma jüngritele: «See, kes minu leiba sööb, on pöördunud minu vastu.»

Tuletame meelde, et Tema ise on see leib, kes on tulnud alla taevast, et anda maailmale elu (Jh 6:33). Tema on see, kes on tulnud, et armastusega võita kurjus, nii et need, kes on kurjad, võiksid kurjast pääseda ja elada – aga just seesama armastus saab paraku hoopis kõrvetavaks leegiks neile, kes Teda vastu ei võta, kes Temasse ei usu, kes ei ole valmis ise armastama. Või nagu püha Johannes ütleb: kes meelt ei paranda, et Teda ülistada (vrd Ilm 16:9).

Et see nii ei oleks, siis: tule, Püha Vaim ja täida oma vagade südamed ning süüta neis oma armastuse tuli!

• Prev
• Next