Hiljuti püüdis üks koguduseliige iseloomustada oma äsja surnud tädi ja rääkis muuhulgas sellest, et tädi oli üsna põikpäine või isemeelne. Näide, mille ta tõi, oli järgmine: kuigi juba väga kõrges heas, tõmbas tädi ikka suitsu. Õetütar püüdis teda veenda seda halba ning tervistkahjustavat harjumust maha jätma ja selgitas, et ühele ristiinimesele ei sobi taoline sõltuvus. Seepeale kostis tädi, et õige küll, aga ei ole temal enam jaksu seda maha jätta, ta juba liiga vana ja liiga kaua suitsetanud. Õetütar ei jätnud järele, vaid rääkis nüüd, et küllap tädil sellepärast ongi viimasel ajal nii paha olla, et toas on õhk suitsu tõttu täiesti ära rikutud. Kui ta teda vaatama tuleb, ei ole mitte midagi hingata. Selle peale ütles tädi väga lihtsalt ja selgelt: "Kui sul siin midagi hingata ei ole, siis mine välja värske õhu kätte!" Nii see asi jäi ja ega midagi teha olnudki – tädi tegi just seda, mida ise tahtis.

Kõlab isekalt ja rumalalt? Või lihtsalt nii, et "jätke vanale tobule see viimanegi lõbu"?

Kas samamoodi kõlavad Pühakirja sõnad Jumala kohta: "Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu." (Rm 9:15; vrd 2Ms 33:19) Kas Jumal on tõesti nii isekas või rumal, et ütleb jonnaka lapse, solvunud teismelise või pahura vanainimese kombel: "Teen, mis tahan – ise tean! Jätke mind ometi rahule!" Või ongi Jumal see vanadusnõder habemik pilveserval, kes ise ka enam päris hästi aru ei saa, mis toimub, ja nõuab endale veel "seda viimast lõbu": "Kas pole potissepal meelevalda savi üle – valmistada samast segust üks nõu auliseks, teine aga autuks tarbeks?" (Rm 9:21) – või siis savi jälle kamakaks kokku mätsida, sellest miskit muud voolida, see viimaks minema visata või valmisvoolitud ja põletatud anum kildudeks kukutada ning sellel vihaselt või võidukalt jalgadega trampida? Just nii, nagu teeme meie, inimesed.

Mida Jumal mõtleb, kui Ta ütleb, et Ta "halastab, kellele halastab, ja heidab armu, kellele Ta heidab armu". Moosese kahekõnest Issandaga tuleb see tegelikult üsna selgelt välja. Mooses palub või õigemini anub Jumalalt kahte asja: esiteks seda, et Jumal õpetaks talle oma teed ja et Ta võiks Issandat tunda, ning teiseks seda, et Jumal tuleks tema ja oma rahvaga kaasa, et Ta „käiks koos nendega“ (2Ms 33:13-16) Ning Jumal tõotabki Moosesele, et Ta läheb kaasa ja teeb, mida Mooses on soovinud ja palunud, sest: "... sa oled armu leidnud minu silmis ja ma tunnen sind nimepidi." (2Ms 33:17)

Jumala sõnad Moosesele ei kõnele Tema isekusest ega Ta tegutsemise suvalisusest või meelevaldsusest, vaid sellest, et Tema valik, Tema arm, Tema halastus ei rajane mitte sellel, millised on need inimesed, kelle peale Ta kas halastab või ei halasta, mitte mingitel inimlikel kriteeriumitel, vaid Temal endal, Tema enda sügavaimal, tõelisel olemusel (vrd Rm 9:16). Ta ei ole Iisraeli rahvast valinud ega päästnud mitte sellepärast, et Iisraeli rahvas oleks Teda ja Tema armu mingilgi määral rohkem väärt kui ükskõik milline teine rahvas – selle rahva teeb eriliseks üksnes see, et temaga on Jumal. Ja Jumal on temaga selleks, et selle ühe rahva eeskuju varal kutsuda ja koguda enda juurde kõik maailma rahvad, et nad võiksid saada Tema rahvaks, valitud sooks, Issanda pärisosaks (vrd Rm 9:24; 1Pt 2:9).

Jumala rahvaks, Tema armu ja halastuse osaliseks saamine toob endaga kaasa kaks tingimust – või õigemini öeldes, sellel on kaks tunnust: tahe õppida Issandat tundma ja valmidus käia koos Temaga. Kokkuvõtvalt: olla Issanda oma; anda, usaldada ennast täielikult Tema hoolde, teades, et see tähendab enda usaldamist Tema armu ja halastuse kätte.

Jumal ei ole jonnakas ega põikpäine. Jumal ei ole suvaline ega meelevaldne. Jumal on armuline ja halastav, pikameelne ja rikas helduselt (2Ms 34:6). Jumal annab võimaluse isegi neile, kes ei taha Temast midagi teada. Jah, Pühakiri räägib vaaraost, kelle südame Jumal "kõvaks tegi" (2Ms 4:21; Rm 9:17), ent kas ei olnud see pigem nii, nagu me ütleme mõnede asjade kohta, mis meid ei huvita või on meile ebasümpaatsed: "See jätab mind täiesti külmaks!" Jumal andis Moosese ja Aaroni kaudu vaaraole teada kõik, mis oli tema pöördumiseks vajalik – ning vaatao tegi oma valikud ja otsused.

Jumal avas ennast oma Pojas Jeesuses Kristuses inimestele, andis ennast täielikult nende kätte, nende meelevalda – Ta teeb seda jätkuvalt ja ka meie oleme selle osalised. On meie valik, kas me ütleme vaarao kombel, et see kõik ei huvita meid, see jätab meid täiesti külmaks (2Ms 5:2: "Kes on Issand, et peaksin kuulama ta sõna? Mina ei tunne Issandat!"), või Moosese moodi: "Issand, kui ma nüüd olen armu leidnud Sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin Sind ja leiaksin armu Su silmis!" (2Ms 33:13)

• Prev
• Next