«Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast. Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand.» (Jr 17:5.7)

Selle salmi algussõnad tuletavad vältimatult meelde kahte teist pühakirjakohta.

Kõigepealt päris Piibli alguslugusid, kus Jumal ütleb inimesi petnud maole: «Ole sa neetud kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas!» (1Ms 3:14), ning seejärel ennast petta lasknud, omaenda mina ja «paremat» äratundmist järginud inimesele: «Olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!» (1Ms 3:17.19)

Ning edasi Uuest Testamendist püha Pauluse kirjast galaatlastele: «Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui Ta sai needuseks meie eest – sest on kirjutatud: «Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub!»» (Gl 3:13) Apostel tsiteerib siin Moosese Seadust, mille kohaselt ei tohi poodut jätta ööseks puusse, vaid ta tuleb selsamal päeval maha matta, kuna poodu on Jumalast neetud ning tema puusse rippuma jäämine roojastaks Issanda poolt Tema rahvale pärisosaks antud maad (5Ms 21:23).

Prohvet Jeremija kõneleb Jumalale selja pööranud ja vaid inimeste peale lootvast ning seetõttu needusele määratud mehest kui Iisraeli rahva, täpsemalt Juuda ja Jeruusalemma, võrdkujust. See rahvas on Jumalast lahti ütlenud ning järgib vaid omaenda arvamusi ja arusaamu, «on teinud oma kaela kangeks, et mitte kuulda [Issanda] sõnu» (Jr 19:5).

Aga miks peaks kedagi, kes paneb oma lootuse inimeste peale, pidama neetuks või koguni needma? Kas oma kaasinimeste usaldamine, nende peale lootmine ei ole pigem midagi head – õigupoolest midagi eluks hädavajalikku?

Ilmselt peab Jumala Sõna siinkohal silmas midagi muud, ja nimelt seda, et neetud on inimene, kes loodab inimliku, maise peale, viimselt iseenda peale, oma jõule, oma tarkusele, oma oskustele, oma osavusele ja kõigele muule samataolisele, sama «omale». Ning veel: tollele «vanale Aadamale», kelle rikutud loomuse juurde kuulub kahetsusväärse tõsiasjana see, et tema, kellele Jumal on kinkinud kõik, mida inimene on iial võimeline vastu võtma, on ikkagi himustanud midagi muud ja olnud selle nimel valmis Jumalast, oma Loojast lahti ütlema, kaotades nõnda peaaegu kõik, mis talle oli kingitud. Kusjuures erilise tragöödiana kaasneb sellega, et samal ajal tundub tollele «vanale Aadamale», jumalatule põrmule, nagu oleks ta hoopis midagi enneolematut avastanud ja ainuüksi omaenda jõupingutustele toetudes kätte võitnud.

«Neetud on mees» – heebreakeelne tekst kasutab siin mehe kohta sõna geber, mille aluseks on taolised mõisted nagu jõud, võim, võimukus, vägevus, tugevus. Niisiis võiksime öelda, et mitte lihtsalt mees, vaid «kõva mees» – tõepoolest, iga «kõva mees», kes üritab olla Mina Ise ehk järjekordne «uus vana Aadam». Ta on … neetud, sest kui ta «peab liha oma käsivarreks» ja tema «süda lahkub Issandast», siis on ta kaotanud kõik ja tegelikult ka iseennast ning talle ei jäägi mitte mingit muud ega ülevamat tulevikuperspektiivi kui vaid «tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama»…

Thomas Kempisest kirjeldab Jumala kaotanud inimese osa nii siin kui ilmselt ka tulevas maailmas järgmisel viisil:

«Ükski tarkus ei aita seal, kus Sina ei valitse ega hoia.
Ükski jõud ei kaitse meid, kui Sina ei kaitse.
Ükski voorus ei püsi kindlalt, kui Sina seda ei toeta.
Kus Sinu püha valvsus ei püsi, seal ei aita ükski meie hoidmine ega valvamine.»

Edasi jätkab ta veidi lootusrikkamalt, negatiivse vastandina ka positiivset esile tuues:

«Sest kui me maha jäetud oleme, siis vajume ja hävime, kui aga Sina meile ligined, siis ajame ennast püsti ja elame.
Iseenesest oleme muutlikult vankuvad, Sinu läbi aga leiame kinnitust.
Leiged oleme iseenesest, Sinu läbi aga süttime uuesti.»

Ka Jumala Sõna ei piirdu ainult negatiivsega. Kui mees – toosama «kõva mees», kellest Jumalale selga pöörates ei jää järgi muud kui põrm – paneb oma lootuse Jumala peale ning leiab omaenda lihaselise käsivarre asemel kindluse Jumalas, siis on ta õnnis ja õnnistatud.

Siis on ta «otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast» (Jr 17:8).

Veelgi enam: siis saab ta viimaks lahti ka iseendast, sellest petlikust «kõvast mehest», ning leiab nii omaenda tõelise olemuse kui ka selle – Selle –, kes on tegelikult väärt nii Temale osutatavat usaldust kui ka kiitust ja au.

Thomas Kempisest ütleb seda nõnda:

«Jumal! Mis on kõik liha Sinu palge ees! Kas savi kiidab ennast selle kätes, kes teda voolib?
Kuidas võib see edeva suurustamisega ennast veel ülistada, kelle süda on tõeliselt Jumalale alistunud?
Kellele tõde ennast avaldanud on, seda ei saa kogu maailm upsakaks teha.
Kes kogu oma lootuse on Jumalale rajanud, seda ei liiguta inimese kiitused.
Sest vaata, ka need, kes Sind kiidavad, ei ole iseenesest mitte midagi, nad kaovad ühes oma sõnade kõlaga, aga Jumala tõde jääb igavesti püsima.»

Siinkohal ei tohi aga unustada, et inimese «süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud» (Jr 17:9), ning see tähendab, et too needus varitseb meid ikka ja igal pool: needus loobuda Jumalast ja panna oma lootus iseendale, see tähendab mitte millelelgi, tühisuste tühisusele; needus usaldada põrmu rohkem kui kõiksuse Loojat; needus jääda keerlema iseendasse, selle asemel, et leida tõeline elu Jumalas.

Tänu Jumalale on Kristus võtnud võtnud meilt meie needuse; võtnud selle enda peale ja kandnud selle meie eest ristipuul! Temas oleme tehtud vabaks, et saaksime Jumala igavese õnnistuse osaliseks.

• Prev
• Next