Taevariik on sinepiivakese sarnane. (Mt 13:31)

Üks meie tuttav armastab väga toitu valmistada, eriti küpsetada. Viimasel ajal on ta teinud ka leiba – päris ehtsat, juuretisel leiba. Kui palusime, et ta meilegi veidi juuretist annaks, siis rääkis ta halenaljaka loo ühest oma sõbrannast, kes oli temalt samuti juuretist laenanud. Paraku juhtus nii, et sõbranna ema või ämm, ei mäletagi, kumb, ei saanud aru, millega on tegemist, vaid pidas seda mingiks hapuks läinud pasteediks ning viskas selle koerale. Koer sõi ja ei teinud teist nägugi – aga küllap tuli see tal üsna kiirelt ka välja ja nii läks see leivategu sõna otseses mõttes aia taha.

Kui paljud meist tänapäeval ikka viitsivad ise leiba küpsetada, juuretisega mässamisest rääkimata? Ikka poodi ja ... nojah, maitse maitseks, aga küll kõhu kuidagi täis saab. Kuigi kõige paremat leiba olen ma saanud rikkas Norras ja Rootsis inimeste endi poolt kodus küpsetatuna. Tolle Rootsis küpsetatud leiva retsept on pärit Hiiumaalt Hausma külast, aga kahjuks on see perekonnasaladus (ja nii salajane, et seda teab üksnes pereisa, isegi tema naine mitte).

Olgu, leiba ja saia me võib-olla veel küpsetame, aga kui paljud meist vaevuvad ise sinepit valmistama? Mulle meenuvad seoses sinepipulbriga pigem jalavannid, mida lapsena läkaköha tõttu tegema pidin.

Sinepit on mitut sorti (ma ei räägi mitte Põltsamaa, Vene või Dijoni sinepist, vaid taimedest, mille seemnetest lauasinepit toodetakse). Arvatavasti kõneleb Jeesus mustast sinepist, mille seemneterad on tõesti imepisikesed – läbimõõduga 1-2 millimeetrit –, ent mille taim võib kasvada erinevatel andmetel kahe kuni kolme meetri kõrguseks (kuidas sealt ülevalt küll neid väikseid seemneid kätte saab).

Igal juhul on selge, et kuigi meist parimal juhul vaid vähesed kodus ise sinepiseemneid jahvatavad ja saadud pulbrist sinepit kokku segavad, ei saa ka poest ostetud sinep valmis ilma nende seemneteta. Leiba tehakse – tõsi küll – ka ilma juuretiseta, aga midagi, mis kogu taigna hapnema paneks ja seda kergitaks, on sellegipoolest tarvis.

Juuretis Jeesuse tähendamissõnas (Mt 13:33) ei ole mitte ainult näide või pilt sellest mõjust, mida üks väike osa võib avaldada kogu tervikule, vaid selles on kogu terviku olemus. Kogu tervik saab sellelt oma mõtte, sisu ja tähenduse. Nii nagu taim seemnest, millest ta tärkab – sest ilma selle seemneta teda ei oleks ja kuigi ta näib seemnest väga erinev ning tundub, et taim kannab seemet, mitte seeme taime, ei eksisteeri tegelikult taime ilma seemneta ega väljaspool seemet.

Taevariik on sinepiivake – ja sellest kasvab suurim taim. See võib tunduda nii pisikese, märkamatu ja ebaolulisena – nagu see paraku tundubki suuremale osale meie rahvast, kui uskuda viimaseid uuringuid, mille kohaselt eestlased on uskmatuim rahvas maailmas. Vaid 14 protsenti Eesti elanikest leiab, et religioon on nende igapäevaelus oluline. Kui palju on nende 14 protsendi hulgas aga neid, kelle jaoks on tähtis taevariik – kes otsivad seda püsivalt Jumala Sõnas ja sakramentides?

Jeesus kasutab võrdlust sinepiivaga ka teises seoses: "Kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ..." (Mt 17:20) Kui meil oleks usku kasvõi millimeetri või kahe jagu, siis me suudaksime saata korda imesid – kas meil siis tõesti ei ole üldse usku? Või ei mõista me õigesti, mis asi on ime? Mõlemad variandid on tõenäolised.

Kas ei oleks parim ime, mille võime korda saata, see, kui meist endist saaks taevariigi juuretis? Kui meie, väiksed ja viletsat, patused ja armetud, nagu me oleme, olgu meid vaid kasvõi neliteist (protsenti või koguni tükki), haaraksime kaasa kõik ülejäänud. See on võimalik – täpselt samamoodi, nagu see, et kamalutäis juuretist paneb hapnema kolm mõõtu jahu (üks mõõt oli 13-14 liitrit, s.t too naine segas kokku oma pool tsentnerit tainast).

Igal juhul on selge, et kui oleme rajatud jumalariigi juuretisele ning meie usk on vähemalt sinepiivakese suurune, siis ei saa see jätta mõju avaldamata meist väljapoolegi. Ei jää mõjud muidugi olematuks ka siis, kui oleme rajatud millelegi muule ning meid juhivad teised jõud.

• Prev
• Next