Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes astusid Jeesuse juurde ja ütlesid Talle: "Õpetaja, me tahame, et Sa meile teeksid, mida me iganes palume." (Mk 10:35)

Sebedeuse poegade palve kõlab isekalt – aga samal ajal tuletab see meelde Jeesuse enda tõotust: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ... mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen." (Jh 14:12-14) Kui tänases evangeeliumis pöörduvad jüngrid oma palvega Jeesuse poole pärast seda, kui Jeesus on kuulutanud ette oma kannatusi, surma ja ülestõusmist, siis nimetatud tõotuse annab Jeesus vahetult enne seda, kui see ettekuulutus on tõeks saamas.

Üks erinevus on Jaakobuse ja Johannese palvel ning Jeesuse tõotusel: Jeesus kõneleb Tema nimel palumisest, Sebedeuse pojad aga paluvad iseenda nimel. Matteuse evangeeliumi järgi oli see koguni nende ema, kes nende nimel palus (Mt 20:20) – ja see omakorda meenutab kurja vaimu vastust ülempreester Skeua poegadele, kes üritasid "Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab" kurje vaime välja ajada: "Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?" (Ap 19:14-15)

Tegelikult vist ei olnudki põhiprobleem selles, mida Jaakobus ja Johannes palusid, sest nende palutu on ju tegelikult igati igatsemisväärne: istuda Jumala kirkuses Issanda paremal ja vasakul käel – kes meist seda ei tahaks? Probleem on selles, et jüngrid paluvad midagi, mida nemad tahavad, ja üritavad Jeesuselt oma isikule (või tublidusele või mingitele sugulussidemetele) toetudes justkui teatud blankovekslit välja pressida: "Mida me iganes palume." Mida iganes, millal iganes, kuidasiganes, milleks iganes. Meie, mina ...!

"Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli ... ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk ... Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada ..." (1Kr 13:1-3) Mina ...

Kui mul oleks ainult mina, siis võiksin ma paluda või igatseda või nõuda või nõiduda või head või kurja vanduda, aga minust poleks ühtigi. Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes sina oled?

Jeesuse nimel palumine tähendab Tema isikus palumist. See tähendab Tema läbi palumist nii, et "ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus"  (Gl 2:20).

Nii Sebedeuse poegade palve kui Jeesuse tõotus on seotud Tema kannatuste, surma ja ülestõusmisega. Tema nimel palumine nõuab Temaga üheks saamist – ka Tema kannatuste, surma ja ülestõusmise osaduses. See nõuab lahtiütlemist kõigest, mis ei ole Temast, vaid meist endist – lahtiütlemist oma minast. Apostel Paulus kirjutab: "Mis mulle oli kasuks, selle ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast ... et mind leitaks Tema seest ega oleks mul oma õigust ... Ma püüan ära tunda Teda ja Tema ülestõusmise väge ja Tema kannatuste osadust, saades Tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist." (Fl 3:7-11)

See kõik puudus Jaakobusel ja Johannesel – nagu ka teistel jüngritel (Mk 9:33-35; Mk 10:41-42; Lk 22:24-27). Tõsi, nad said selle õige meelsuse pärast Jeesuse ülestõusmist ja taevasseminemist Püha Vaimu armuannina – ja pidid viimaks jooma ka karikast, millest jõi Issand (Mk 10:38-39) – ent sel hetkel olid nad sellest veel väga kaugel. Nii kaugel, et Issanda pidi neid noomima ja neile meelde tuletama, et Ta "ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest" (Mk 10:45). Nii kaugel nagu Peetrus, kes ei suutnud mõista Issanda sõnu Tema kannatustest, surmast ja ülestõusmisest ning pidi kuulma karmi sõitlemist: "Tagane, saatan, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!" (Mk 8:33)

Kristuse kannatustes osalemine tähendab võitlust patu, kuradi ja oma lihaga, oma minaga. See tähendab tunnistuse andmist Kristusest vajadusel ka oma elu hinnaga (kreeka sõna martyria, mida oleme harjunud tõlkima kui martüürium, märtrisurm, tähendab ju esmalt tunnistuse andmist). Jaakobus ja Johannes jõid Issanda karikast ning neid ristiti Tema ristimisega: nad tunnistasid Temast kogu oma eluga ja viimaks oma surmaga – üks esimese apostlina, kes suri märtrisurma, teine aga ainsana kaheteistkümnest, kes pärast pikka ja kannatusterohket elu suri loomulikul viisil kõrges eas.

Iseenesest ei suuda ega saavuta me midagi. Kui me aga saame üheks Kristusega Tema kannatuste ja surma väes, siis võime hõisata ka Tema ülestõusmise kirkusest ning leida end kord Tema aujärjel Ta paremal või vasakul käel (Ilm 3:21).

• Prev
• Next