• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi. (1Ts 5:9)

Järjekordsetes Pariisis toimunud terrorirünnakutes on hukkunud vähemalt poolteistsada inimest. Pariisi linnapea Anne Hidalgo sõnul olid rünnakud suunatud eriti taoliste paikade vastu, kuhu armastavad koguneda noored inimesed, et «elada tõeks oma vabadust».

Vabadust, võrdsust, vendlust ja õnne poole püüdlemist kui «meie kõikide» ühiseid põhiväärtusi rõhutas ka Ameerika Ühendriikide president Barack Obama oma pöördumises seoses Pariisi sündmustega.

Ometi on midagi läinud totaalselt valesti: kõiki rahvaid ühendada pidava õnnepüüdluse asemel on reaalsuseks üha enam kinniseid, isegi tarastatud piire, ning nüüd Pariisis suletud kinod, teatrid, kontserdisaalid ja muud kultuuriasutused koos soovitusega püsida võimalust mööda oma koduuste varjus.

Õigupoolest ei ole selles midagi uut – nagu ei ole midagi uut ka selles, et inimkond püüab ikkagi kõigest jõust hoida kinni absurdsest enesesisendusest, nagu oleksid inimesed «põhimõtteliselt head» ning kõik läheb kogu aeg järjest paremaks.

«Nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust – sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära» – Issand annab nende sõnadega tabava kirjelduse kõigi aegade kõikide inimeste kohta (Mt 24:38-39). Püha Paulus lisab: «Kui öeldakse: «Nüüd on rahu ja kindel olek», siis langeb äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale, ja nad ei pääse pakku.» (1Ts 5:3)

See ei ole öeldud parastamiseks, vaid vastupidi, kaastundega. Aga mis veelgi tähtsam: hoiatusena, meeldetuletusena, kutsena olla valmis, et Issanda päev ei tabaks kedagi ootamatult. Issanda päev, mis tuleb kord kõigile üheskoos, aga mis tuleb igaühele ka omal ajal – ning mis teatud mõttes on praegu: sest «nüüd käib kohus selle maailma üle» (Jh 12:31).

Kui Pühakiri kõneleb veeuputusest, siis ta kasutab nii heebrea kui kreeka keeles märksa tugevamat sõna kui on meie eestikeelne. Mõlemad, nii heebrea mabbul kui kreeka kataklysmos ei kõnele mitte veetaseme tõusmisest, nagu võiksime mõelda eestikeelse «veeuputuse» puhul, vaid tugevast, kõike enda teelt minema pühkivast ja endaga vastupandamatult kaasa kandvast voolust või hiidlainest – millestki sellisest, nagu oleme võinud näha videosalvestustes viimaste aastate tsunamidest. See on midagi, mis tuleb ja mida me ei saa mitte kuidagi takistada. See tuleb, ja kui meid sellest ei päästeta, siis see kannab meid endaga kaasa ja me hukkume paratamatult.

Kui Pühakiri meid selle eest hoiatab, siis see ei puuduta mitte ainult viimset kohtumõistmist – kuigi, jah, ka seal, Jumala kohtujärje ees seistes, oleme täpselt sama võimetud toetuma oma jõule nagu hiidlainega silmitsi sattudes.

See ei puuduta ka mitte ainult meie igaühe isiklikku «viimsetpäeva» – ehkki ka see tuleb, ilma et saaksime seda takistada või edasi lükata; see tuleb «nagu varas öösel» (1Ts 5:2) ja me peame Issandale kõigest tehtust ja tegemata jäetust aru andma.

Nagu Kristus ütleb, käib kohus selle maailma üle nüüd – ning «kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad» (Jh 3:19).

Seda ei tohi nüüd mõista – Pariisi veretöö kontekstis – süüdistusena terroriohvritele, justkui oleksid nad neid tabanu kuidagi ära teeninud. Neile tuleb kaasa tunda, nende ja nende lähedaste eest on vaja palvetada, tuleb teha kõik, mis võimalik, kõigi kannatanute toetamiseks ja nende valu leevendamiseks.

Siiski kõneleb toimunu väga selget keelt sellest, milline on inimkonna olukord pattulangusest saadik, sellest ajast peale, mil esimesed inimesed otsustasid võtta hea ja kurja oma kätte ning kõik järgnevad põlvkonnad on sedasama hukatuslikku teed jätkanud.

Kohus maailma üle käib nüüd ja seisneb selles, et inimesed armastavad pimedust enam kui valgust ja nende teod on kurjad. Ning kuigi see ei vabasta kedagi isiklikust vastutusest, on see ka meie kõikide – kogu inimkonna – ühine probleem. Mitte ainult kannatanute valu, vaid ka kurjategijate kurjus on meie ühine – ja see tähendab, et ka minu isiklik – probleem.

Seda mõistsid Euroopa rahvad väga selgelt kolme sajandi eest, mil seisti taas kord vastakuti türgi vallutajatega ning Viini all toimunud lahingu eel palvetati kaputsiinipreester Marco d’Aviano eestvedamisel muuhulgas nõnda:

«Oo Vägede Jumal, vaata, kuidas me heidame maha Sinu aukõrguse jalge ette, et saada andeks oma patud. Me teame väga hästi, kui väga oleme ära teeninud selle, et uskmatud on haaranud relvad meie rõhumiseks, kuna meie poolt päevast päeva Sinu headuse vastu sooritatud ülekohtuteod on õigusega kutsunud esile Sinu viha.

Oo suur Jumal, oma südame põhjast me palume Sind, anna meile andeks! Me jälestame pattu, kuna Sina põlgad seda; meile teeb valu, et oleme nii sageli haavanud Sinu ülimat headust. Armastusest Sinu vastu me tahaksime pigem tuhat korda surra kui teha vähimatki, mis ei ole Sulle meelepärast. 

Tule meile appi, oh Issand, oma armuga, ja ära lase oma sulastel murda lepingut Sinuga. Halasta meie peale, heida armu oma Kiriku peale! Isegi kui see on meie oma süü ja isegi kui kõik see halb ei ole meie peale tulnud millegi muu kui meie oma kurjuse tagajärjel, ole ikkagi armuline meie vastu, oo kõige headuse Jumal, ja ära põlga omaenda kätetööd! Tuleta meelde, et meie päästmiseks saatana orjusest valasid Sa kogu oma kallihinnalise vere. Vägede Jumal, tule meile appi! Me ei palu midagi muud, kui et võiksime olla rahus Sinuga, isekeskis ja oma ligimestega.»

Mida peame tegema? Kahtlemata mõistma hukka igasuguse kurja ja vägivalla. Kahtlemata aitama neid, kes kannatavad kurja ja vägivalla all.

Aga ka mõistma, et see ei ole juhuslik, et see ei puuduta vaid mõnesid, vaid kõiki, kogu inimkonda. Ja see tähendab, et peame, omaenda pattu tunnistades ja kahetsedes, näitama ka teistele ainsat tõelist pääseteed, mis seisneb järgnemises Kristusele ning mille möödapääsmatuks eeltingimuseks on loobumine inimese «põhimõttelist headust» propageerivast vääridealismist ja tegeliku reaalsuse kaine tunnistamine: «Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses.» (Rm 3:23-24)

Ilma Kristuseta ei ole ei vabadust, võrdsust ega vendlust ega ka mingit tõelist õnne, mille poole püüelda.

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus