Jumal ei ole teinud surma ega tunne rõõmu elavate hukkumisest. Tema on ju kõik loonud, et see jääks, ja mis maailmas on sündinud, on tarvilik. Selles ei ole hukatuse mürki, maa peal ei ole surmavalla valitsust. Sest õigus on surematu. (Trk 1:13-15)

Nii seisab Vanas Testamendis nn apokriiva raamatute hulka kuuluvas Saalomoni Tarkuseraamatus. Need sõnad on lootustandvad, samal ajal aga ka kummalised, lausa uskumatud.

«Maa peal ei ole surmavalla valitsust,» ütleb too ammuse aja tark, kelleks ei ole ilmselt mitte ligi kolm tuhat aastat tagasi elanud kuningas Saalomon, vaid keegi meile tundmatu kreekakeelne juut kolmandast või teisest sajandist enne Kristuse sündi.

Kuidas mõista kinnitust, et maa peal ei ole surmavalla valitsust? Kõik meie ümber tundub justkui kisendavat vastupidist: siin maa peal ei olegi vaata et midagi muud kui vaid surmavalla ja ülekohtu valitsus...

Muidugi jahtuvad aja möödudes mõnel hetkel nii kuumad tunded, isegi ahastus, segadus ja leinavalu annavad pikkamisi järele – aga peamine küsimus, see meie arvates tegeliku elu niivõrd reljeefne vastuolu pühakirjasõnaga jääb alles, ja tundub, et üha vähem inimesi oskab sellega midagi peale hakata.

Väljapääsuks näib olevat unustamine, silmade sulgemine. See aga ei ole hea lahendus, kuna tagajärjeks on veelgi rängem ehmatus siis, kui tegelikkus meid kätte saab. Ja kui mitte ehmatus, siis vähemalt oskamatus selle meid kätte saanud tegelikkusega adekvaatselt ning endale ja eriti oma lähedastele võimalikult vähe valu tehes toime tulla.

Olin oma elu esimestel aastakümnetel üsna hoitud selle poolest, et mul ei olnud kuni kahekümne aasta vanuseks saamiseni ühtki päris isiklikku kokkupuudet surmaga.

Tõsi, kui ma olin viiendas klassis, siis suri ootamatult üks mu õpetaja, väga armas ja heasüdamlik naine. Tema ärasaatmine oli koolimaja saalis ja kõik õpilased pidid tema puusärgi juurest mööda käima. Mäletan, et ma kartsin, kuna polnud kunagi varem ühtki surnut näinud. Oma kartusest ei julgenud ma teistele rääkida – piinlik oli: kümneaastane poiss ei tohi ju mitte midagi karta. Nii ma ei mäletagi õieti, kas ma üldse vaatasin puusärgi sisse või mitte – mingi ähmane mälupilt mul on, aga ma ei tea, kas see on päris või kujutletud.

See jäigi umbes kümneks aastaks minu ainsaks kokkupuuteks surmaga. Tõsi, vahepeal kutsuti ära terve rida nõukogude riigijuhte, aga nende surma ja matuseid ei osanud me – tuleb veidi häbenedes tunnistada – panna sugugi inimelu ja surma konteksti, vaid võtsime pigem mingi lõbusa naljana.

Taas seisin puusärgi kõrval siis, kui minust oli saanud usuteaduse üliõpilane ja ma olin asunud ametisse Tartu Pauluse koguduse õpetaja abilisena. Mäletan toda esimest matusetalitust – verinoor tudeng, nagu ma olin. Muidugi ma pelgasin: see oli minu jaoks justkui proovikivi, kuna ma polnud kindel, kas saan hakkama, justnimelt kartusest surma ees – või õigemini mitte surma kui niisuguse, vaid surnud inimese, surnukeha ees.

Polnud hullu midagi, sain hakkama! Matsin järgnenud viie aasta jooksul oma pooltuhat inimest. Aga tõeliselt kätte sai too elu ja surma reaalsus mind alles siis, kui olin kahekümne viie aastane ja ootamatult suri mu isa...

Ning siis ei osanud ma – mitusada matust seljataga – selle reaalsusega õieti midagi peale hakata. Ma ei osanud väljendada oma kurbust. Ma ei osanud jagada oma lähedaste leina. Mina, kes olin varem trööstinud nii paljusid teisi nende lahkumisvalus, ei mõistnud teha sedasama omaenda perekonnaliikmetega.

Aga kõige suuremat valu tegi see, et taipasin järsku: nüüd ongi lõppenud see aeg siin maa peal, mil ma võisin just selle inimesega oma elu ja teed jagada – ja kui vähe ma olin osanud seda sinnamaani. Ning mõnda aega vaatas mulle justkui kõikjalt minu ümbert vastu mu isa nägu ja kuju...

Hiljem tuli lahkumisi veelgi: mu äi, üks mu vanaisa ja teine, mu väga armastatud onu, vanaema, paljud armsaks saanud koguduseliikmed.

Aga isa surm oli justkui teatavaks pöördepunktiks. See pani hoopis suurema tähelepanuga suhtuma elavatesse, hoopis kallimaks pidama aega, iga hetke, mis mulle on nendega antud. Ning ühtaegu – ja see on Jumala suur kingitus – nägema seda, mis jääb, ja lootma sellele, mis on tulemas.

Jah, surm teeb siin maa peal oma tööd, tihtipeale läbi kohutava kurjuse, nagu näiteks terroriaktide puhul. Aga ometi ei ole surmal viimast sõna, sest kui suureks kurjus ka kasvaks, ta ei ole võimeline hävitama headust ega armastust. Olgu pimedus kui suur tahes – ta ei suuda teha olematuks valgust. Vastupidi: mida pilkasem pimedus, seda kirkam on seda läbistav valgusesära.

Ning just surma reaalsus võib aidata meil veelgi paremini mõista elu imelisust, seda võrratut kinki, millega Jumal meid luues on meid õnnistanud, jagades meiega iseenda olemust ja olemist.

Jumal tahab, et me elaksime. Et isegi surm oleks meile teenäitajaks ellu: tuletades meelde nii praeguse elu ime üüriksust kui ka seda, et oleme loodud millegi palju enama ja palju suurema jaoks.

Kirkaimaks valguseks keset meie praegust, surma varju mässitud maailma on Kristuse surm ja ülestõusmine: Temas me näeme tõepoolest, et maa peal ei ole surmavalla valitsust, sest õigus on surematu. Kristus on meiegi õigus ja lunastus, meie ülestõusmine ja elu.

• Prev
• Next