Nagu maa toob esile oma kasvud ja aed laseb võrsuda oma külvi, nõnda laseb ka Issand Jumal võrsuda õigust ja kiitust kõigi rahvaste ees! (Js 61:11)

Need vanad prohvetisõnad, mis on öeldud Iisraeli rahvale 6. sajandi keskel enne Kristuse sündi, vahetult enne tagasipöördumist Paabeli vangipõlvest, kõnelevad sellest, et nii, nagu maale on olemuslik tuua endast esile taimi ning nagu aed on rajatud just selleks, et kanda vilja, nii kuulub Jumala olemuse juurde see, et Ta ei saa teisiti, kui oma rahvast armastada, aidata, päästa ja hoida.

Nii oli see Iisraeli rahva puhul kahe ja poole tuhande aasta eest, nii on see tõde ka kogu inimkonna puhul, olgu kaks tuhat  või kakssada aastat tagasi või praegu; Jumala olemus on armastus, headus, õiglus – Ta ei saa teisiti!

Meie, kristlaste jaoks kõnelevad need prohvetisõnad kahtlemata just sellest, mida tähistame jõulupühadega: «Maa toob esile oma kasvud ja aed laseb võrsuda oma külvi» – ning selleks esile tõusnuks ja võrsunuks on Jumala igavene, ainusündinud Poeg, kes on meie pärast ja meie õndsuseks saanud inimeseks, ilmale tulnud Neitsi Maarjast, tõelise inimesena elanud, kannatanud, surnud ja surnuist üles tõusnud selleks, et meil, inimestel, oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.

Prohvetikuulutus, mida me kuulsime, on üsna konkreetne ning ütleb, mis on see, mida Jumal – nagu me kristlastena teame, oma Pojas, meie Issandas Jeesuses Kristuses – võrsuda laseb. Selleks on õigus ja kiitus.

Sõna «õigus» tähistab Pühakirjas kõike seda, mis on õige – aga mitte niivõrd faktitäpsuse mõttes, kuivõrd seda, mis on hea, mis on nii, nagu olema peab.

Piibli sõnad on tegelikult väga kõnekad ja kujundlikud, tihtipeale isegi piltlikud. Näiteks eestikeelse sõna «patt» vasteks on Piibli keeles – nii heebrea kui kreeka keeles – sõna, mis tähendab eeskätt märgist mööda laskmist, õigelt teelt eksimist või kõverale teele sattumist.

Ning sõnad «õige» ja «õigus» tähistavad Piibli keeles esmalt seda, mida nimetame eesti keeles tänapäeval enamasti «sirgeks». Niisiis tähendab patu tegemine märgist mööda, õigus aga märgile pihta laskmist. Või vastavalt: õigelt teelt kõrvale kaldumist või selgelt ja eksimatult oma tee käimist.

Jumal tõotab prohvet Jesaja kaudu, et Ta laseb oma Poja, meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse kaudu võrsuda õigust. See tähendab, et Ta näitab meile taas, mis on meie, inimeste, jaoks tõeliselt õige ja sobiv; mis on meie elu tõeline mõte ja meie olemasolu eesmärk; milles seisneb meie, inimeste, tõeline olemus, ja milles peitub meie tõeline kutsumus.

Jumala Poeg saab inimeseks; jumalik armastus, headus, halastus, hoolivus, tõde ja vooruslikkus – kõik see saab Kristuses, Pühakirja sõnu kasutades, lihaks, silmaga nähtavaks, käega katsutavaks, nagu on ütelnud püha apostel Johannes.

Aga mitte ainult seda, vaid see saab ka järele tehtavaks, kuna meid, kes usume sellesse Jumala armastuse ja olemuse suurde manifestatsiooni, milleks on Kristuse sündimine, kutsutakse elama samamoodi, nagu elas Tema, andma ennast samamoodi, nagu andis Tema, armastama samamoodi, nagu armastas Tema.

Siin jõuamegi tolle teise asjani, mida Jumal prohvet Jesaja sõnul oma inimesekssaanud Poja läbi võrsuda laseb: see on – võib-olla kõlab see veidi kummaliselt – kiitus. See on tänu- ja ülistuslaul, mida me laulame oma Loojale seeläbi, et tahame saada Tema sarnaseks. Mitte ülbuses Tema asemele asuda, Teda oma rumaluses ja isekuses troonilt tõugata katsudes – seda ei suuda me iialgi ja ainus, mida me sel viisil saavutame, on, et me langeme ise, ja mitte ainult porri ja põrmu, vaid olematusse.

Ei, me tahame olla Jumala sarnased Tema ennastandvas armastuses – sest millest muust kõneleb Tema inimesekssaamine? Me tahame olla Jumala sarnased Tema enesest loobumises, väikseks saamises, milles avaldub Tema – ja meie – tõeline olemus ja suurus.

Kui ka meie oleme valmis olema … nagu maa, mis toob esile oma kasvud, ja aed, mis laseb võrsuda oma külvi – mõtleme sellele võrdpildile: olla nagu viljakandev maa, nagu õitsev aed, mis toob esile õigust ja kiitust! –, siis elame tõeliselt auks Jumalale ja õnnistuseks oma kaasinimestele.

Jumal ütleb, et Tema teisiti ei saagi – Ta peab ennast, oma armastust, oma olemust meiega jagama. Ta on seda teinud oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses. Tehkem meiegi nagu Jumal ja saagem tõelisteks inimesteks – «et kasvaks õnnistuse vili ja ühtlasi võrsuks õigus» (Js 45:8)

• Prev
• Next