• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?

Jumal tegi inimese oma näo järgi, oma sarnaseks. Olla nagu Jumal, see on inimese tõeline kutsumus, tõeline eneseteostus. Ainult et seda ei ole võimalik saavutada oma tõelist olemust ja mina iseendast otsides, vaid see on üksnes Jumalas. Ka madu lubas inimestele, et nad saavad olema nagu Jumal, ent ahvatles inimese vaatama Jumala asemel iseendale – ja iseendast leiab inimene vaid kaduvuse ja surma. Ilma Jumalata oleme vaid põrm – üksnes Tema elav hingeõhk teeb meist elavad hinged.

Kas Jumal on meid hüljanud? Või hüüab Ta: "Inimene, inimene, miks sa mu maha jätsid? Inimene, kus sa oled?" (1Ms 3:9)


Jah, Sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal. Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled Sina minu Jumal.

Jumal ei ole meid maha jätnud. Ta on meid kõiki loonud. Jah, me oleme sündinud oma isast ja emast, ent viimselt on see ikkagi Tema, kes on meid loonud, igaühe isiklikult. Mitte šablooniga, mitte automatiseeritud liinil, vaid – kui võime Jumala puhul taolist inimlikku võrdlust kasutada – omaenda kätega, omaenda sooja hingeõhuga, omaenda armastava südamega.

Ta on meid loonud, Ta juhib ja varjab meid, Ta hoiab meid ja kogu inimkonda hukkumast. Ta on saanud üheks meie hulgast.

Ta on meid lunastanud, aga mitte meie enda osaluseta. Tema, kes kord ütles: "Saagu!", ja kogu see imeline maailm oli saanud olematusest reaalsuseks, lasi öelda ühel meie hulgast: "Saagu!" (Lk 1:38), enne kui teostus imede ime. Tema igavene Poeg sai Neitsi üsas inimeseks ja võttis enda peale kogu maailma patu, kannatused ja surma, et kinkida meile see, mis kuulub Jumalale ja mis võib meile kuuluda ainult Jumalas: igavene elu ning taevane rõõm ja kirkus.


Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga Sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu. Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!

Jumala ainusündinud Poeg sai inimeseks. Ta elas meie keskel, Ta käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli Temaga (Ap 10:38). Ta tuli omade keskele ... ent omad ei võtnud Teda vastu (Jh 1:11).

Ta oli üksi, Ta oli maha jäetud, isegi Ta oma jüngrid ei suutnud Temaga koos valvata ja palvetada, vaid uinusid siis, kui Ta vajas nende troosti, ja põgenesid siis, kui Ta vajas nende tuge.

Ta tühjendas oma hinge surmani – aga kõiges selles ei hoolinud Ta iseendast, vaid üksnes meist, sest Ta oleks võinud igal hetkel paluda oma Isa ning Tema käsutuses oleks olnud rohkem kui kaksteist leegioni ingleid (Mt26-53). Ta ei teinud seda, Ta ei loobunud sellest, mis Ta oli ette võtnud, sest keegi pidi selle ära tegema – ja Tema on ainus, kes võis seda teha, sest ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda, kuna inimhinge luna on liiga kallis ja peab jääma igavesti tasumata (Ps 49:8-9), kui seda ei tasu Jumal ise.


Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.

Jumala Poeg sai inimeseks ja andis ennast inimeste kätte. Ta ise ütles seda: "Inimese Poeg antakse inimeste kätte!" (Mk 9:31) Ta antakse inimeste kätte ja inimesed tapavad Tema ...

Kuningas Taavet hüüdis kord: "Mul on väga kitsas käes! Langegem siiski Issanda kätte, sest Tema halastus on suur, aga inimeste kätte ma ei tahaks langeda!" (2Sm 24:14) Miks? Sest kuigi hirmus on langeda elava Jumala kätte (Hb 10:31), on siiski veel hirmsam langeda inimeste kätte. Jumal on armuline ja halastaja – isegi nende suhtes, kes on kurjad ja patused. Inimesed aga on hoolimatud ja halastamatud, nii endast nõrgemate kui ka endast paremate vastu.

Ta andis endast kõik inimeste heaks ja inimesed vastasid talle viha, teotuse, põlguse, piinamise ja mõrvaga.


Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas. Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad Sa minu. Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu, ma võin lugeda kõiki oma luid. Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.

Jeesus on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. Aga mitte ainult patu, vaid ka kogu inimliku kurjuse. Ja kõik meie valu ning kannatused.

Me ei suuda kujutleda, mis tunne on olla tundide viisi pekstud ja teotatud. Jah, vahel me teame, mida tähendab, kui kõik ihuliikmed teevad valu, aga kui sind ka siis veel üha edasi piinatakse ... kui sa oled maas ega suuda ennast liigutadagi, aga sind julmade hoopidega taas püsti sunnitakse ... et sind kohe jälle maadligi trampida.

Kui kogu su ihu on üksainus vereklomp ning sa pead võtma õlale risti ja vedama seda oma hukkamispaika. Kui sult rebitakse verega ihu külge kleepunud riided ning nendega koos käristatakse uuesti lahti kõik haavad. Kui sa oled piinavas janus ja sind mõnitatakse sulle äädikat pakkudes. Kui su kätest ja jalgadest lüüakse läbi robustsed naelad ning veelgi robustsem on sinu poolt armastuses loodud inimeste julm huumor ja just oma ligimesele piina valmistades ilmsiks tulev tõeline olemus, tõeline eneseteostus.

Kui sult võetakse kõik, mis võtta annab, ja sa ei pea võitlema mitte ainult selle kohutava piinaga, mida sulle valmistatakse, vaid ka kiusatusega see kõik hetkega lõpetada – see, mille oled võtnud enda peale vabatahtlikult ja üksnes armastusest ning mille lõpetamine on sulle võimalik, nii et keegi ei saaks sind selles süüdistada. Mitte keegi ... peale sinu enda armastuse, mis on sind nendesse kannatustesse saatnud ...


Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind. Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead: "Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest Tal on ju temast hea meel."

Mis on Jumala Pojale valusam, kas füüsiline piin peksmisest ja ristil rippumisest, või see, millisena avaneb Tema ees Ta loodute tõeline pale? Mis on valusam, kas janu või see, et Talle pakutakse janu kustutamiseks äädikat? Mis on õudsem, kas hukkamine ristil või see, et inimesed on üldse võimelised midagi taolist välja mõtlema?

Mis paneb rohkem meelt heitma, kas see, et inimesed on patused, või see, et nad oma patu üle uhkust tunnevad? Mis on Jeesusele valusam, kas olla Jumala või Inimese Poeg?


Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.

Jeesus on nii Jumala kui Inimese Poeg. Ta on mõlemat omaenda isikus. Millist valu võib Tema jaoks tähendada see lõhkirebitus, see Jumalast lahutatus, milles me elame, ent milles Jumal on meid säästnud seeläbi, et Ta on jätnud meid selle tegeliku tähenduse osas teadmatusse.

Me võime elada ilma Jumalata ja see ei lähe meile üldse korda, kuigi tegelikult oleme välja kistud omaenda tõelisest olemusest. Me oleme ilma Jumalata nagu rohi katustel, mis kuivab, enne kui see kitkutakse, ja millest lõikaja ei saa endale peotäit ega siduja sületäit (Ps 129:6-7) – ainult me ise ei tea seda, ja see on Jumala arm.

Tema teadis ja koges seda. Seda, mida tähendab hukatus, igavik ilma Jumalata. Ka selle valu võttis Ta enda peale meie pärast – et meie ei peaks seda taluma.


Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid? – Sa vastasid mulle!

(Mõtisklus on liigendatud lõikudega 22. psalmist)

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus