Tema koda oleme meie, kui me vaid peame kinni julgusest ja lootusest, mille üle me kiitleme. (Hb 3:6)

Aastad lähevad lennul ja kui aeg-ajalt midagi üles ei kirjutaks, siis oleks vist pea võimatu järge pidada. Ning vahel tulevad ka omaenda kirjapandud read ja mõeldud mõtted üllatusena – nagu näiteks järgnev viie aasta tagune lühike päevikusissekanne.

 «Kristus on minu pärast risti külge naelutatud.
Mille külge olen mina oma elus naelutatud?
Soovin nii endale kui teistele tõeliselt uut aastat!
Ning ma soovin, et Tema oleks alati meiega –
see Laps, kes vaatab meie peale
Jumala südame ja oma Ema silmadega!»

Jah, mille külge oleme meie «naelutatud»? Või Heebrea kirja sõnu kasutades: milles seisneb meie julgus ja mis on see lootus, mille üle me kiitleme (või mille külge koguni klammerdume)?

Julgus – kreeka keeles seisab sellel kohal sõna parresia, millel on õige mitu tähendusvarjundit ning mis ei tähista mitte igasugust julgust, vaid eeskätt vabadust ja julgust kõnelda, tunnistada ja esindada tõde, tehes seda selgelt, keerutamata, isegi kui see võib olla ohtlik või kahjustada näiteks kõneleja sotsiaalset positsiooni.

Siit tulenevalt kõneleb see sõna ka julgusest, valmisolekust (ja vastutustundest) jääda tõeseks ka iseendas – olla ausalt see, kes sa oled, laskmata end murda või mõjutada tõega vastuolevast populaarsest arvamusest või valitsevast ideoloogiast. Sedasama sõna kasutatakse näiteks siin: «Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. […] Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.» (Ap 4:13.31)

Niisiis, mis on meie julgus? Meil ei saa olla mingit muud julgust kui seesama, mis oli apostlitel: tunnistada selgelt ja võltsimatult Jumala sõna, rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest, kes on ainus Tee Isa juurde ning kellest lahus ei saa olla ei tõelist ühendust Jumalaga ega igavest päästet.

See ei välista, et ka kristlikku usku mitte tunnistavatel inimestel võib olla jumalatunnetuslikke kogemusi ning et nende püüdlused Jumala poole võivad olla siirad. Kõik see aga – inimese siiras püüdlemine tõe poole – on viimselt ikkagi suunatud Kristusele, kes ongi kehastunud Tõde.

Seda siiralt tunnistades saab meist, nagu ütleb Kiri heebrealastele, Kristuse koda, Tema eluase Vaimus, kus Jumal ise elab oma kirkusega – mõtelgem, missugune auline väljavaade!

Lootus, mille üle me kiitleme – see võib olla tõepoolest kiitlemine lootusest, aga vastavat kreekakeelset väljendit võib tõlkida ka «lootuse kiitus (või kirkus)» või «[selle] kiitus / kirkus, [mida me / millele me] loodame».

Me peame hoidma alal oma julguse olla need, kes me Kristuses lunastatutena oleme, ja tunnistada Temast, kes on Tõde, ning säilitama lootuse sellele, millest me kiitleme – Temale, kellest me kiitleme. Muide, lootus on eeskätt ootus, s.t see on suunatud millelegi, mis on alles ees: «Juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb?» (Rm 8:24)

Kiri heebrealastele jätkub väga kainestavalt: «Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb: «Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes, kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat. Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu ja ma ütlesin: «Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud.» Nii ma vandusin oma vihas: «Nad ei saa minu hingamisse!»» Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse «täna», et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi! Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli.» (Hb 3:7-14)

Ka need salmid pakuvad mitmeid erinevaid tõlkimisvõimalusi, kusjuures vast kõige raskem on eesti keeles edasi anda kõige viimastes sõnades peituvat mõtet. Ehk oleks õige nõnda: «…kui me vaid lõpuni kinni peame [Temast, kes on] meie tõelise olemuse algupära.»

Tegusõna, mida nii siin kui ka ülal tsiteeritud salmis kasutatakse – «kinni pidama» –, seisab kreeka keeles tingliku lõpetatud tegevusena, s.t tulevikku suunatuna: «kui oleme kinni pidanud». Kahtlemata peab see olema ka jätkuv tegevus – ja mitte pelgalt grammatiliselt, vaid ikka praktiliselt –, aga põhirõhk on siin kuni lõpuni, kuni otsani vastu pidamisel (kahju, et see kreeka keeles nii selgelt väljendatud oluline osa meie lausest: «mehri telous» – «kuni otsani», on meie viimastes piibliväljaannetes ülearuseks osutunud).

Meie kutsumus on olla Kristuse koda. Kristus on tulnud ja meid pühas ristimises oma eluasemeks võtnud – Ta on tulnud, et jääda.

Selleks on vaja, et meie Temast – oma julgusest ja lootusest, Tõest ja Elust – kinni hoiaksime, nüüd ja kuni otsani. On tarvis, et me Temast – oma julgusest ja lootusest, Tõest ja Elust – vaba südame ning võltsimatu usu ja eluga tunnistust annaksime, ilma keerutamata, ilma kartmata, ilma mugandumata, ilma kellegi heakskiitu nurumata.

Eelkõige on aga tarvis, nagu seisab tolles viie aasta taguses mõtiskluses, lasta end «naelutada» Kristuse külge – isegi, kui see tähendab enda koos Temaga ristile naelutada laskmist.

• Prev
• Next