"Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise!" (Lk 24:38-39)

Mis teeb meile muret? Kas see, millest kirjutavad uudised? Et pooled eestlased on ülekaalulised ning isegi saksa sõdurid olla liiga paksud, et võidelda? Või see, et Pärnu kesklinna ainus toidupood suleb uksed? Või et valitsus on rahanappuses minemas viimaste riigireservide kallale?

Või on meie peamised mured siiski isiklikumad, seotud meie lähedaste, igapäevase toimetuleku, terviseprobleemide ja tööraskustega? Või hoopis üksindusega ja sellega, et tunneme end justkui saatuse hooleks jäetuna?

Mis paneb meid kahtlema? Ja millised on meie kahtlused? Ning mis on see, mis meid elus tõeliselt kohutab?

Tänaval viibides vaatlen tihti inimesi, kellel on raske liikuda. Mäletan, et kui olin noorem, siis palusin neid nähes tihtipeale (üsna kohkunult) Jumalat, et Ta hoiaks mind sellisest vaevast. Nüüd aga, viimasel ajal, olen palunud hoopis, et Jumal kergendaks nende inimeste vaevu – sest pole vaja kahelda, ühel või teisel kujul tulevad need meie kõikide peale. See ei ole suurem põhjus kohkumuseks, kuigi lapsepõlves või noores eas võib see meid kohutada küll – see, kui ühel hetkel taipame, et ka meie oleme surelikud ning iga elatud päevaga meie elupäevade arv tegelikult mitte ei kasva, vaid kahaneb.

Kui meie peale pannakse väga suur (või koguni liiga suur?) koorem, siis me hakkame küll kahtlema. Kahtlema ja küsima, miks ikkagi see kõik. Miks mult võeti silmanägemine? Miks ma ei saa enam liikuda? Miks ma kaotasin oma lapse? Miks ma jäin ilma kogu oma varast? Miks minu jaoks ei jätku tööd? Miks ma olen kas võlgade või mingi sõltuvuse tõttu sattunud sellisesse olukorda, millest ainsaks väljapääsuks näib olevat enesetapp? Miks minu armsam mind pettis? Miks mitte keegi mind ei mõista?

On küsimusi, mis toovad endaga kaasa terve trobikonna kahtlusi ning panevad meid otsima oma elu mõtet ja olemasolu aluspõhja. Või õigemini tekitavad meis tunde, et meie elu on mõttetu ja meie olemasolul ei ole mingeid püsivaid pidepunkte.

Milliseid küsimusi esitasid iseendale ja oma kaaslastele Jeesuse jüngrid pärast Tema surma (ja ülestõusmist)? Millised olid nende kahtlused? Mis pani neid kohkuma?

Tegelikult on kummaline lugeda, kuidas jüngrite seas pidi valitsema suur rõõm ja ootusärevus, sest mitmelt poolt tuli korraga imelisi ja julgustavaid teateid sellest, et Issand on ennast oma jüngritele näidanud, ja kuidas nad siis tegelikult reageerivad, kui Jeesus ise ühel hetkel tõeliselt nende keskel on.

"Nad kohkusid ja lõid kartma." (Lk 24:37) Mida nad kartsid? Lihtsalt vaimu, mingit tonti? Olgu – aga järelikult nad ei olnud Jeesuse ilmumiseks valmis. Järelikult oligi nii, et nende südant täitsid mitmesugused kahtlused ja hirmud, vaatamata sellele, et Jeesus oli oma ülestõusmist ette kuulutanud ja juba mõnele jüngrite hulgast ilmunud.

Mida nad võisid siis iseenda ja üksteise käest murelikult küsida? Tõenäoliselt ei muretsenud nad eriti ei endi ega rooma sõdurite paksuse üle. Küllap ei läinud neile sel hetkel eriti korda ka turuseis ega riigi rahakoti paksus. Miks? Sest neil oli olulisemaid muresid.

Kas nende tervislik seisund? Varaline olukord? Suhted perekonnaga? – Kõik väga tähtsad teemad! Aga oli midagi veel olulisemat. Jah, küsimus oli: mis meist saab? Ent mitte ainult siin ja praegu, vaid igavesti.

Püha Paulus sõnastab selle nii: "Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad." (1Kr 15:14-15) Ei-ei, probleem ei ole mitte selles, et jüngrid kardaksid oma jutlusega häbisse jääda, vaid selles, et kui asjad ongi nii, nagu nad näivad olevat, on kõik mõttetu. Kõik!

Ülestõusnud Jeesus ütleb jüngritele: "Ärge kartke!" Ei praeguse ega tulevase pärast, mitte millegi pärast: "Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise!"

See on Tema ise. Ta on tõesti üles tõusnud. Ja need on needsamad käed ja jalad, mis Ta lasi meie lunastamiseks ristipuule naelutada. Mida on meil veel karta? Mille pärast on meil muretseda? Miks peaksime olema kohkunud ja kahtlema? "Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?" (Rm 8:32)

Maiseid muresid jätkub meie jaoks nüüd ja elupäevade lõpuni. Aga see ei ole mingi põhjus kahtlusteks ega kohkumiseks, sest meiega on Tema ise. Tema, kelle käed ja jalad me ilmeksimatult ära tunneme.

• Prev
• Next