Esimene pühapäev enne paastuaega

Vaata, me läheme üles Jeruusalemma… (Lk 18:31)

Evangeeliumid ei varja algusest peale, et lisaks imetlejatele ja austajatele oli Jeesuse ümber alati ka neid, kes Teda kadestasid ja isegi vihkasid. Juba siis, kui Ta sündis – kuningas Heroodes muidugi. Ka neljakümne päeva vanusena templisse toodud Jeesuse oma kätele võtnud vaga Siimeon kuulutas: «Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse!» (Lk 2:34)

Jeesus kinnitas oma jüngritele mitmel puhul sedasama, mis sest, et iga kord veidi erinevate sõnadega. Nii ka tol korral, kui Ta asutas ennast viimast korda Jeruusalemma minema, et seal kannatada ja surra.

Ta ütles neile: «Vaata, me läheme üles Jeruusalemma…» See «läheme üles» ei olnud sõnakõlks: Jeruusalemm kõrgub umbes 750 meetri kõrgusel merepinnast, ning kui Jeesus asus neid sõnu üteldes kas ida pool Jordanit Perea aladel või juba Jeeriko ligi, siis oli Tal Jeruusalemma jõudmiseks vaja mitte ainult läbida mõnekümne kilomeetri pikkune teekond, vaid ka tõusta nii umbes tuhande meetri võrra.

Igal juhul teame, et Tema tee üles Jeruusalemma viis läbi Jeeriko. Ning Jeeriko ei ole mitte ainult maailma vanim järjepideva asustusega linn, vaid ka maailma kõige madalamal asuv linn – üle kahe ja poolesaja meetri allpool merepinna taset.

Kirikuisad on näinud Jeerikos patu, jumalatuse ja surma võrdpilti. Näiteks Halastaja Samaarlase lugu, mis algab sõnadega: «Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte.» (Lk 10:30), tõlgendatakse allegoorilise pildina pattulangusest, mille tulemuseks oli inimese jäämine kurjade vaimude meelevalda, kes on hullemadki veel mistahes teeröövlitest.

Ning langenud Jeeriko taastamises esmasündinu hinnaga, nagu vandus kord Joosua (Jos 6:26), nähakse prohvetlikku ettekuulutust mitte ainult peetellase Hiieli ja tema esmasündinu Abirami kohta (vrd 1Kn 16:34), vaid Jumala Poja, Tema Ainusündinu kohta, kes on tulnud, et lunastada patu tõttu kurja vaimu meelevalda sattunud maailm ning seeläbi hukkumisele määratud inimkond.

Jeesuse tee üles Jeruusalemma viis läbi Jeeriko. Jeeriko lähistel kohtas Ta pimedat meest, kes ei lasknud Jeesust enne edasi, kui Jeesus oli käskinud ta enese juurde talutada ning pärast seda, kui oli küsinud, mida pime Temast tahab, ta nägijaks teinud.

Teine mees, kellega Jeesus Jeerikos kohtus, oli Sakkeus – tölnerite ülem, kelle juurde Jeesus võõrsile läks ning kes elas läbi kogu tema elu muutva pöördumise, üteldes lahti mitte ainult tema senist elu iseloomustanud ülekohtust, vaid ka kõigest sellest tulenevast – ning mis veelgi määravam: ka sellest, mis oli n-ö täiesti legitiimselt tema elu juurde kuulunud: «Poole oma varandusest annan ma vaestele!» (Lk 19:8) Jeesus kommenteeris seda nii: «Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.» (Lk 19:10)

Huvitav on see, et Sakkeuse juhtumi ja Jeesuse kuningliku Jeruusalemma saabumise vahele mahub Luuka evangeeliumis vaid üks lugu: tähendamissõna sulastest, kelle kätte nende isand oli reisile minnes usaldanud kümme naela ning kellest osa olid isandalt saaduga hästi, vähemalt üks aga hoolimatult ümber käinud.

Ent too viimane ei olnud ainus selles jutustuses, keda sõideldi ja karistati: seal olid veel need, kes ei tahtnud üldse, et isand nende üle valitseks.

Püüame nüüd kõik need asjad omavahel kokku viia: tee Jeruusalemma, mis viib läbi Jeeriko; üks pime ja üks patune mees, kellest esimesele vastanduvad nägijatest möödakäijad, teisele aga need, kes peavad end ise vagaks, ent kelle kohta me väga hästi teame, et nad olid Jeesuse vihavaenlaste esirinnas. Ning siis tähendamissõna sulastest, kelle hulgas on ustavate ja vastutustundlike kõrval vastutustundetud ja koguni truudusetud ning vastuhakkajad.

See on ju pilt meie maailmast… Meist endist, niisugustena, nagu me siin oma Jeerikos oleme. Jeruusalemmas, millest on saanud Jeeriko – Eedenis, millest oleme teinud peaaegu viljatu kõrbe, kus vaata et ei jäägi midagi muud üle, kui isandalt saadud nael higirätikusse mässida ja hoida, et et seegi kaotsi ei läheks.

Niikuinii läheb, ongi juba läinud… Ning Jeruusalemmast Jeeriko on teinud needsamad nägijatest möödakäijad ja Jeesuse vagad vihamehed, kellest ühed põlastasid pimedat ja teised tölnerit.

Või mis vagad ja nägijad… Samamoodi, nagu Jeesus ütles kord: «Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal!» (Lk 18:19), võime öelda: ei ole ühtki vaga, ei ole ühtki nägijat, «ei ole õiget, ei ühtainsatki, ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat» (Rm 3:10).

«Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust… Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta… Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada…» (1Kr 13:1-3)

Kuulsin kord üht jutlustajat arvamas, et kui püha Johannes kirjutaks oma esimese kirja praegu, siis ei seisaks seal mingil juhul sõnad «Jumal on armastus» (1Jh 4:16), kuna inimene on armastuse mõistet kuritarvitades selle täielikult äraspidiseks pööranud.

Kuigi ma saan aru, mida too jutlustaja mõtles, arvan ma teisiti. Jah, me oleme teinud armastusest isekuse, nagu me oleme teinud Eedenist kõrbe ja Jeruusalemmast Jeeriko. Aga Jumal on ikkagi armastus ning me võime uskuda nii Tema armastust kui seda, et selle läbi saab kõrbest taas Eeden ja langenud Jeerikost Tema Ainusündinu hinnaga uus ja püha Jeruusalemm.

«Üles Jeruusalemma,» ütleb Jeesus. Ütleb … ja kutsub!

• Prev
• Next