Paastuaja esimene pühapäev

"Selle kõik ma annan Sinule, kui Sa maha langed ja mind kummardad!" (Mt 4:9)

Seitsme-kaheksa-aastane poisikesena oli üheks minu lemmiktegevuseks kahe raamatu vaatamine, mille autoriks oli prantsuse karikaturist Jean Effel, suur kommunistide sõber ja tõenäoliselt ka ateist. Need raamatud kujutasid humoorikalt maailma ja inimese loomist – ning tuleb tunnistada, et see huumor oli, niipalju kui mul on meeles, tegelikult väga sõbralik. Võib-olla võiks seda teatud määral võtta kui jumalapilkamist või eksimist teatava pühaduse vastu, kuid meie lastena seda sellisena ei tajunud. Arvatavasti seetõttu, et meil ei olnud mingit suhet usu ega kirikuga. Päris kindlasti ei tekitanud need raamatud meis mingit teadlikku jumalavastasust.. Pigem on mul meeles, et võtsime neid raamatuid lehitsedes maailma loomist Jumala poolt – ja seega kaudselt ka Jumala olemasolu – lapseliku enesestmõistetavusega, mis lõi kõikuma alles mõned aastad hiljem, peamiselt kooli mõjul.

Põhjus, miks need raamatud mulle praegu meelde tulid, on aga selles, kuidas nendes raamatutes oli kujutatud – minu mäletamist mööda – Jumalat, inimest, ingleid ja kuradit.

Jumal oli üdini heasüdamlik vanake, kes oli küll ilmselt kõikvõimas ja ka kõiketeadja, aga kes seda oma võimu ega teadmist mingil kombel n-ö ei kuritarvitanud, ja lasi seetõttu nii mõnegi asja kuradil ära rikkuda.

Inimestest on mul meeles ainult mees, Aadam – seda, millisena oli kujutatud naist, Eevat, ma ei mäleta. Aadam aga oli üsna kohmakas tobuke.

Peategelasteks olid neis raamatuis mu meelest pigem inglid ühelt ja kurat oma väikeste kuradikestega teiselt poolt. Inglid olid Jumala veidi – või vahel isegi üsna – ülemeelikud abilised, kes küll ei püüdnud Jumala tehtut kuidagi ei saboteerida ega rikkuda, ent andsid aeg-ajalt siiski mõnele Jumala loodud või kavandatud asjale üsna ootamatu kuju.

Kurat seevastu oli tõeline kiusaja – tema eesmärgiks oligi Jumala tehtu rikkumine, Jumalale kõikvõimalikul viisil ninanipsu mängimine, nii Jumala kui inimeste lolliks tegemine – mis tal sageli ka õnnestus, peamiselt Jumala heasüdamlikkuse ja isegi lihtsameelsuse tõttu.

Üsna tõenäoliselt joonistas Jean Effel need raamatud kristliku usu – ja üleüldse religiooni – naeruvääristamiseks. Võib-olla ta isegi saavutas selle eesmärgi oma maal või täiskasvanute hulgas. Meie, laste puhul oli tulemus aga täpselt vastupidine: meis tekkis huvi, mida süvendasid ka raamatus ära toodud piiblitsitaadid vastavate kohtade juures, ja kui neist raamatutest ka mingit tõsisemat kahju sündis, siis ilmselt see, et Effeli maalitud pilt hea ja kurja, Jumala ja kuradi vahelisest vastasseisust ei vasta selle tegelikule tõsidusele, vaid on heatahtlikult koomiline.

Tegelikult aga, kui asjasse tõsiselt süveneda, võime neis raamatuis leida päris tabava pildi meist, maailmast, meie vahekorrast Jumalaga ja meie olukorrast sellel vaimsel võitlustandril, mida elu siin maailmas endast kujutab.

Kahtlemata ei ole Jumal mingi lihtsameelne habemik vanamees pikas valges ürbis, nagu Teda kujutatakse karikatuuridel. Aga see, et Jumal on läbinisti hea, on vankumatu tõsiasi. Nagu ka see, et oma headuses ja armastuses ei kuritarvita Jumal mitte kunagi ega mitte kuidagi oma mõõtmatut väge ega tarkust.

Siit tuleneb aga veel midagi: Jumal ei taha vägisi sekkuda inimeste ellu. Jah, Ta hoiab ja kaitseb meid päevast päeva, laseb oma päikest paista ja vihma sadada ühtviisi nii õigete kui ülekohtuste peale, kuid Ta jätab meile alati meie oma vaba ruumi. See kehtib ka Jumala inglite puhul, kes ei ole mitte üleannetud poisikesed, vaid Jumala poolt meile seatud võimsad hoidjad ja kaitsjad.

Samasuguse delikaatsusega ei paista aga silma kurjad vaimud – ning muidugi kimbutavad nad meid erilise innuga siis, kui oleme kõige nõrgemad ja haavatavamad. Ühe ülimalt kõneka näidisloo selle kohta leiame Matteuse evangeeliumi neljanda peatüki algusest.

Jeesus oli paastunud nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd kõrbes – ning siis tuli Talle nälg kätte. Ja sedamaid oli kohal ka kurat, kes pakkus Talle esmalt süüa, siis n-ö väärilist positsiooni elus ja ühiskonnas, ning viimaks rikkust ja võimu.

Kurat justkui ütleks Jeesusele sõnad, mida ta ühel või teisel viisil ja puhul sosistab meie kõikide kõrvu: "Aga sul on selleks ju õigus! … Ja kui ei saa tavalisel, loomulikul, õiguspärasel viisil, siis saab kuidagi teisiti… Miks sa peaksid nägema vaeva ja tegema tööd, et – nagu Jumala Sõna ütleb – palehigis oma igapäevast leiba süüa? Ütle vaid, ja need kivid saavad leibadeks! … Miks sa peaksid leppima sellega, kes sa oled – võta midagi ette, mida sensatsioonilisemat, seda parem, peaasi, et saaksid kätte oma viisteist või kümme või kasvõi viis minutit kuulsust… Miks sa peaksid olema kellegi sulane ja kandma mingisugust ühiskondlikku vastutust – kummarda ainult mind ning sul saab olema kogu maailma rikkus ja võim!"

Nendes kiusatustes ei ole mitte midagi uut ega ka midagi iganenut – need on ühed ja samad igal ajal ja pea kõigi inimeste puhul. Mis muidugi ei tähenda – tänu Jumalale! –, et kõik inimesed neile kiusatustele järele annaksid.

Jeesus ei andnud, ja sellega näitas Ta suurepäraselt nii seda, milline on Jumal – ja me teame, et Jeesus on nii tõeline inimene kui ka tõeline Jumal –, kui ka seda, milles seisnes Tema missioon siin maailmas.

Ta ei tulnud mitte selleks, et kasutada oma jumalikku meelevalda endale hea äraolemise kindlustamiseks. Ta ei tulnud mitte selleks, et pälvida inimeste austust ja ülistust. Ta ei tulnud mitte selleks, et Teda teenitaks, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunahinnaks kogu inimkonna päästmiseks.

Kui oleme taas astunud paastuaega, mille abil valmistume pühitsema Kristuse kannatusi, surma ja ülestõusmist, siis peame seda aega kasutama ühelt poolt selleks, et süveneda üha enam ja enam Jumala imelise armastuse tundmaõppimisse, mille Ta on meile kinkinud oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses, Tema kannatustes, ohvrisurmas ja ülestõusmises.

Aga samuti peame võtma aega selleks, et omaenda elus asjad õigesse korda seada. Et küsida endalt Jumala Sõna valguses, mis on meile kui Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud inimestele tõeliselt kohane. Ning et katsuda saada vabaks kõigest sellest, mis ahvatleb meid Jumala seatud korrast üle astuma.

Kõige parem on siinjuures vaadata Jeesusele, kes ei tahtnud midagi endale, vaid mõtles ainult teistele. Olgu, võib-olla me päris nii ei suuda – aga selles suunas liikuda saame küll. Ja mida enam me selles suunas edasi liigume, seda lihtsamaks see läheb ning seda õnnelikumad ja vabamad me oleme.

• Prev
• Next