Paastuaja teine pühapäev

Sündigu sulle, nagu sa tahad! (Mt 15:28)

Üks ungari muinasjutt kõneleb õnnetust kuningast, kelle riik on pankroti äärel, kuna tema tütar käib öösiti teadmata kus tantsimas ning kulutab iga korraga läbi üheksa paari kingi, mille asemele uute ostmiseks kulub pea kogu riigikassa.

Olukorra lahendab viimaks väike seakarjus, kes suudab kuningatütre saladuse välja uurida ning kogu probleemi põhjustanud üheksapealise lohemao imevahendite abil tappa.

Too seakarjus, kuigi nutikas ja vapper, ei ole vähemalt minu jaoks mitte kõige huvitavam tegelane selles muinasjutus. Samuti mitte üheksapealine lohe, vaid hoopis kuningas ja tema tütar.

Viimase puhul on isegi arusaamatu see, et ta püüab neid, kes on tulnud, et saladuse jälile jõuda ning probleemist võitu saada, kõigiti takistada – ja tulemuseks on paljude tublide noorte meeste surm. Ka väikest seakarjust püüab kuningatütar hukka saata, ning isegi siis, kui too on kõik teada saanud ja sellest kuningale räägib, valetab kuningatütar, et seakarjuse jutt polevat õige.

Lõpuks ütleb ta välja ka oma käitumise põhjuse: üheksapealine lohe hoiab teda oma kütkeis, on ta ära nõidunud, ja just seepärast teeb ta asju, mis on ka tema enda selge äratundmise järgi valed, mis talle ei meeldi, mis muudavad teda õnnetuks, mille tulemusena sünnib palju ja väga ränka kurja ning satub ohtu isegi terve riigi tulevik.

Muinasjutud on eeskätt lihtsalt ühed toredad lood. Aga kuna nende loojaks on inimesed, siis kannavad nad endas tihtipeale lausa ootamatut tõde ja sõnumit, küllap enamasti isegi ilma jutustajate teadmata ja loojate kavatsuseta.

Selle kuningatütre olukorrast on ennast aeg-ajalt leidnud küllap enamus inimesi. Mitte küll otseses mõttes üheksapealise lohega tantsimas, küll aga tegemas midagi, mille puhul on ette teada, et see toob endaga kaasa palju valu ja pisaraid nii iseendale kui teistele, aga mida siiski ei suudeta jätta tegemata.

See võib olla kasvõi mõni terav sõna, mille ütleme – hoopis mingil muul põhjusel tüdinuna, väsinuna või pahasena – oma lähedasele inimesele: me teame, me tajume selgelt veel veerand sekundit enne selle sõna ütlemist, et see ei ole hea, see ei ole õige, see teeb haiget – ja me ikkagi ütleme selle. Ning õnnelikumaks ei saa keegi, vaid valule on lisatud uus ja selle ühe hetke põhjustatud haavade klaarimine võib võtta tunde. Heal juhul – vahel aga lausa aastaid (või, vallandades tunnete, pettumuse, arusaamatuse, kuhjunud kibestumiste laviini, kogu eluaja – ning sellestki jääb väheks).

Pole mõtet pikemalt selgitada, küllap igaüks saab aru ja näeb, kui ta on valmis selge ja ausa pilguga vaatama, oma mõtteid, sõnu, tegusid ja tegematajätmisi, milles tuleb esile toosama üheksapealise lohe kütkes olev kuningatütar tema elus.

Ennist jäi ütlemata, et see õnnetu neiu mitte lihtsalt ei tantsinud ühe kohutava elukaga, vaid ta tantsis habemenugadel. Me teame, mida tähendab väljend «noateral käima» või «üle noatera pääsema». Tollel kuningatütrel mingit pääsu ei olnud – pääsemine pidi tulema väljastpoolt, ühelt väikselt põlatud seakarjuselt.

Kas taotluslikult või mitte, see muinasjutt on justkui tähendamissõna nii kogu inimkonna kui vist küll peaaegu igaühe kohta meist üksikult. Me teeme oma elus mitmeid valikuid, mõned õnnestuvad päris hästi; me teeme elu jooksul kindlasti (või vähemalt loodetavasti) palju head. Aga me ei saa ikkagi lahti sellest pidevalt meie selja taga luuravast üheksapealisest lohest, kes hoiab meid oma kütkeis küll isekuse, mugavuse, laiskuse, kadeduse, mingite ülemääraste ihade või muu taolise kaudu. Tulemuseks on, nagu juba öeldud, palju valu ja pisaraid nii meie enda, meie lähedaste kui sagedasti ka terve suurema ühiskonna elus. Ja mida mõjuvõimsam on see, kes parajasti koos mõne koletisega habemenugadel tantsib, seda suuremat osa inimkonnast ja maailmast tema teod ja nende tagajärjed puudutavad.

Aga kuidas oli lugu kuningaga? Mõnes mõttes parem: ta sõltus tollest lohest vaid niipalju, et tema tütar oli viimase kütkeis ning see mõjus üsna otseselt nii kuninga kui kogu riigi rahakotile. Aga kurb tõsiasi on see, et seal muinasjutus ei pannud kuningat tegutsema mitte mure oma tütre, vaid raha pärast. Pealegi öeldakse meile ära ka otsene ajend: kuningal ei olnud enam isegi suitsuraha. Ja kui lohe oli viimaks võidetud, siis sedastatakse rahulolevalt: «Kuningas rõõmustas, et ta võib suitsetada nii palju kui soovib, ning et kaupmees ei vii minema ta raha lugematu hulga kingade eest.»

Jah, niisama lihtsakoeline see inimeste mõtlemine tihtipeale ongi. Ja nii enesekeskne. Niivõrd enesekeskne, et isegi siis, kui sünnib midagi tõeliselt head, oskame meie hinnata vaid seda, mis meie pisikest ego kõditab või ennast meeldiva kõlina või krabinaga rahataskus tunda annab.

Apostel Paulus väljendab meie kahetsusväärset olukorda nõnda: «Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres, oma õiguse osutamiseks enne tehtud pattude arvestamata jätmise pärast tol ajal, kui Jumal seda sallis, et osutada oma õigust praegusel ajal ning näidata, et Tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust.»

Me ei ole kuningad ega kuningatütred, meie probleemiks ei ole see, et me igal öösel habemenugadel tantsides üheksa paari kingi läbi kulutaksime, meid ei ole vangistanud üheksapealine lohe ega vabastanud väike seakarjus.

Aga me oleme Jumala lapsed ja meie probleemiks on see, et me oleme Temast kaugele eksides langenud kurja, patu ja surma meelevalda ning omast jõust ja nõust me sellest pääseda ei suuda.

Tõeline rõõmusõnum – ja see ei ole nüüd enam muinasjutt, vaid tõde! – seisneb selles, et, Martin Lutheri sõnadega väljendudes, «üks mees on võitlemisele meil Isast appi tulnud».

Kas tunned seda meest? Ta nimi Jeesus Krist! See Issand suurest väest, see ainus Jumal tõest. Võit Temale peab jääma!

• Prev
• Next