• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

Jumal, kui Sa läksid välja oma rahva ees, kui Sa sammusid kõrbeteed, siis värises maa ja taevadki tilkusid Jumala ees. (Ps 68:8.9)

Aprilli alguses toimus Itaalias Abruzzos tugev maavärin, mis tõi kaasa ligi kolmsada hukkunut ning tohutud purustused. Loomulikult järgnes sellele loendamatu hulk kaastundeavaldusi ja erinevaid abipakkumisi. Muuhulgas ruttas ahastuses olevatele ja raskete eluliste küsimustega vastakuti seisvatele, maavärina küll üle elanud, ent oma lähedased või elupaiga kaotanud inimestele appi mitusada preestrit kõikjalt maailmast, mõned Eestistki.

Nad tulid ilma kutsumata ning olid valmis inimesi teenima, trööstima, nende küsimustele vastama, nendega koos palvetama. Raha nad selle eest loomulikult ei küsinud – ja kui pakuti, siis loobusid sellest.

Siiski oli kohti, kus neid vastu ei võetud. Põhjus paneb küsima, kas tõesti on inimeste rikutus niivõrd sügav, et see on võimeline üritama lõigata kasu isegi oma kaasinimeste kannatustest ja meeleheitest. Nimelt liikus samaaegselt hingehoidjatega paigast paika mitmeid valepreestreid, kes käisid ukselt uksele ja korjasid annetusi. Oma sõnul kannatanute abistamiseks, tegelikult aga üksnes iseenda kukrusse. Tavalised petised, mis muud. Aga peab ikka olema jultumust ja küünilisust, et millegi niisuguse peale tulla – et üritada kohutavast katastroofist nii lähedalt puudutatud inimestelt võtta veel, mis võtta annab.

Mõned preestrid pididki tagasi pöörduma ilma, et neil oleks õnnestunud inimesi aidata. Tänu Jumalale oli see võimalik teistel, nii et kindlasti leidsid paljud hingekitsikuses olijad hea sõbra, venna ja isa, kelle mõistvusele ning armastusele toetudes nad said jõudu taas tõusta ja edasi minna.

Maavärinad ning paljud teisedki sündmused seavad meie ette rohkesti raskeid küsimusi. Päris selliseid vastuseid, nagu me tegelikult tahaksime, me enamasti ei saa. Jumala sõna manitseb meid arvestama kõikvõimalike katsumustega, ja kui meil pole ka muud lohutust, siis võiksime ometi tänutundes rõõmustada, kui teaksime, et kõik selle ja teistegi looduskatastroofide tõttu hukkunud on nüüd oma taevase Isa juures. Kui nad ainult oleksid seal! "Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ja tundi!" (Mt 25:13)

Taolisse olukorda sattunud inimesele tundub enamasti, nagu oleks Jumal temast lõpmatult kaugel ning taevas suletud. Paradoksaalsel kombel on aga just taolistes olukordades Jumal kõige lähemal ning taevas avatud. Seal, kus maa väriseb, enamasti "tilgub ka taevas" (Ps 68:9). Nii olid need kannatanuile appi rutanud preestridki taevaseks kasteks – samal ajal kui teatud hulk petiseid üritas maad veelgi ägedamalt värisema panna.

Mingil kombel väriseb maa kogu aeg, sest iga inimese elus on oma katastroofid, mis ei pruugi küll ulatuda ümberseisjateni, ent ei ole asjaosaliste endi jaoks sellegi poolest sugugi vähem keerulised ega kergemini ületatavad. Ent iga taolise maavärisemise vastukaaluks avab Jumal taeva ning kingib meile oma ligiolu – Tema käib meie eel ka maavärinas, Tema on see, kes näitab meile valgust ja saadab meid oma varjuga. Tema valab kastet, nii et ka kõrbepinnast võivad võrsuda värsked viljad.

Jumala Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus (Gl 5:22). Mida muud jagavad oma ligimestele need, kes on valmis neid toetama – ka siis, kui tuge vajaks ise ja trööstimiseks ei leidu sõnu.

Üks kogemus, mille Abruzzo inimesed seoses maavärinaga omandasid – või õigemini üks kingitus, mille nad seeläbi said –, oli see, et nad hakkasid märkama teisi enda kõrval ning nendega suhtlema. Selle piirkonna elanikud pidada erinema tavapärastest itaallastest – vähemalt sellisena, nagu me neid vastavalt väljakujunenud stereotüüpidele kujutleme. Nad olla pigem nagu eestlased: vaiksed ja omaette. Nad suhtlevat üksnes oma lähimate omastega, võõraste inimestega ei rääkivat nad üldse. Nii olla see olnud kuni neid tabanud katastroofini. Pärast seda aga olla nad täiesti muutunud: nüüd tundvat nad kõigi oma kaasinimeste vastu huvi, kõnelevat igaühega ja suhtlevat sama elavalt nagu kõik teisedki itaallased.

Kas midagi sellist juhtus ka Nelipühal apostlitega? Nad olid omaette, suhtlesid isekeskis, hoidusid varju. Ühtäkki aga mõistsid nad kõnelda kõiki keeli ning läksid välja, et rääkida kõigile "kõik selle elu sõnad" (Ap 5:20). Maa väriseb ja taevad tilguvad Jumala ees – ning meile on Tema Püha Vaimu läbi usaldatud ülesanne minna ja aidata selle maailma ahistuses viibivatel inimestel leida vastused oma elu kõige olulisematele küsimustele. Ärgem ainult petkem ... ei neid ega iseennast.

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus