Paastuaja kolmas pühapäev

«Õnnis on ihu, mis Sind on kandnud, ja rinnad, mida Sa oled imenud!» – «Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.»

Sattusin kord lugema üht väga üleolevat arvamust inimeste kohta, kes on läinud Eestist tööle Soome või kaugemalegi. Arvaja suhtumine oli enam-vähem selline, et «las lähevad, ega me neist siin puudust ei tunne, sest nende hulgas pole ühtegi haritud inimest, vaid ainult ehitajad ja asfaldipanijad».

Kuigi ehk ei peaks, hämmastas see arvamusavaldus mind siiski ning ma küsisin tollelt ennast ilmselgelt kõnealustest paremaks pidavalt arvajalt vaikselt, et huvitav, mismoodi küll see maja valmis sai, milles tema elab, ja kuidas tekkisid need teed, mida mööda tema sõidab või kõnnib.

Vastust ma paraku ei saanud, kahjuks ei olnud mu küsimusel vist üldse mingit tulemust. Mind igatahes häirib selline kodukootud elitarism väga, isegi ärritab.

Samal ajal aga ei saa ma leppida ka teise äärmusega – mida vähemalt sõnades esindab tihtipeale seesama isehakanud «eliit» (kes, olgu ääremärkusena lisatud, ise maksumaksja käest palka saades justkui muuseas ja täie enesestmõistetavusega teatab, et «riik ei saa töötegemisele peale maksta» ning seepärast ei maksa kurta, kui keegi oma töökohast ilma jääb).

Tolleks teiseks äärmuseks, mida ma silmas pean, on ideoloogiline egalitarism, mille aluseks on ju tegelikult igati kiiduväärne arusaam kõikide inimeste võrdsusest Jumala looduna, ent millest on moodsa aja praktikas saanud sageli arvamus, et võrdsus tähendab seda, et kõik inimesed tuleb panna ühisstardist ühes suunas jooksma ning igaühel on õigus siis mistahes vahendeid kasutades edasi tormata või trügida, kusjuures viimselt on kõik ikkagi iseenda hooleks jäetud ja tulemuseks on enamasti nõrgemate või teistsuguste jäämine tugevamate ja vooluga paremini kaasa minna oskavate jalge tallata (mõtleme siinkohal korraks kasvõi kõige hapramatele: emaihus tapetud lastele).

On täiesti selge, et inimeste maailmas ei ole kõik võrdsed – ja seda teavad kõige paremini needsamad, kes valjusti jutlustavad kõikide võrdsust. Tegemist ongi «eliidile» kasuliku ideoloogiaga, mille abil on võimalik «lihtrahvast» soovitud suunas juhtida (ja ime küll, see töötab, kuna rahvas läheb ja valib ikka ja jälle endale needsamad juhid, kes nende peale ja kelle peale nad tegelikult ka ise oma hinges sülitavad).

See ideoloogia annab «võrdsetest võrdsemaile» väga hea ettekäände eneseõigustuseks: kõigil on ju samad võimalused, mis meie teha saame, et oleme olnud teistest tublimad (ning siis imestab minister, miks küll suurpoe kassapidaja on nii rumal, et võtab eluaegse pangalaenu, selle asemel, et endale oma palgasäästudest maja osta).

Muidugi teab ka Jeesus, et kõik ei ole võrdsed – inimlikus mõttes. On sellist ebavõrdsust, mis kuulub lahutamatult langenud inimkonna juurde, ja kuigi Jeesus seda oma maise elu päevil mõnede inimeste puhul mõnevõrra leevendas (tehes haigeid terveks või vabastades seestunuid kurjadest vaimudest), lubab Ta sellel ebavõrdsusel (ka majanduslikul ja poliitilisel) kesta kuni aegade lõpuni, küllap just selleks, et näidata meile meie langenud, jumalatu maailma tegelikkust ja aidata meil pöörata oma pilgud taevase, tulevase poole.

On aga ka teistsugune «ebavõrdsus», mille Jeesus, kui nii võib öelda, ise loob. See tuleb esile Tema sõnades: «Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.»

Siinkohal on huvitav näha, et tegemist on vastusega kellegi pöördumisele Tema poole, milles kiidetakse õndsaks Jeesuse ema: «Õnnis on ihu, mis Sind on kandnud, ja rinnad, mida Sa oled imenud!»

Jeesus ei ütle, et Tema ema ei ole õnnis – vastupidi, Ta alustab oma vastust jaatusega. Tõsi, võib-olla ei ole eestikeelne sõna «jah» siinkohal kõige parem, ehk võiks hoopis tõlkida: «Kindel see, aga veelgi kindlamalt on õndsad need…»

Jeesuse ema on õnnis – just seetõttu, et Ta on kuulnud ja uskunud Jumala sõna ning seda järginud, mitte ainult sellepärast, et tal on «isiklik suhe» Jeesusega.

Väga sageli võib kuulda väidet, et inimesel peab olema isiklik suhe Jeesusega või Jumalaga. See on osaliselt õige, aga see ei ütle mitte kõike, mida tarvis, kuna esiteks ei pruugi isiklik suhe tähendada sugugi midagi positiivset, vaid ka neil, kes teineteist vihkavad või põlgavad, on omavahel väga isiklik suhe, ning teiseks võib taolisest «isikliku suhte» ihalemisest kasvada välja väga isekas suhe, mis ei seisne mitte Jumala armastamises, vaid Talle kõikvõimalike nõudmiste esitamises. Ja kui Jumal neile nõudmistele ei vasta – kas ise või oma andide poolest –, siis võibki tulemuseks olla küll väga isiklik, aga samal ajal ka väga negatiivne suhe Jumalaga või õigemini suhtumine Jumalasse.

Muide, taolist kõige väga isiklikuks tegemist, kohtab sageli ka inimeste omavahelistes suhetes. Iseäranis viimasel ajal on seda märgata peaaegu kõikjal, nii ühiskonnas laiemalt kui koguni kirikus. Pruugib vaid mõnel siiral inimesel juhtida tähelepanu kellegi ekslikule arvamusavaldusele või kritiseerida poliitilisi otsuseid – on üha tavalisem, et temaga ei katsuta argumenteeritult vaielda, vaid teda süüdistatakse vihkamises (või vihaõhutamises või tümitamises) ning tema suu püütakse kõiki võimalikke vahendeid appi võttes kinni toppida.

See on omapärane paradoks: ühelt poolt jutt kõikide võrdsusest, teisalt aga igasugust teistsugust arvamust keelav isekus – paraku on see üks meie aega kõige paremini iseloomustavaid tegelikkusi.

Jeesus ei keela võrdsust, aga samal ajal loob Ta ise teatava ebavõrdsuse, eristades teineteisest need, kes Jumala sõna kuulavad ja seda järgivad, ning need, kes kas ei kuula või ei kuuletu. Seejuures ei ole aga midagi niiöelda isiklikku: isegi oma emale ei tee Jeesus erandit, kuigi Jumalaema on erandlik kõigi inimeste hulgas, kuna ainult tema üksi võis Jumala enda Poega oma üsas kanda ja oma rinnaga toita.

Kuidas me küll jõuaksime sama kaugele: et me ei tegeleks kogu aeg sellega, kuidas kõikide võrdust jutlustades ennast ikkagi kõigist teistest kõrgemale upitada, ega mõõdaks kõike ja kõiki iseendast ja oma isiklikest huvidest, sümpaatiatest ja antipaatiatest lähtudes, vaid püüdleksime lihtsalt selle poole, mis on tõeliselt hea ja õige, s.t mida ütleb ja õpetab Jumala sõna…

Mingit muud teed selleks ei olegi, ikka vaid seesama: «Õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad. Jumal ei ole erapoolik, vaid Talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes Teda kardab ja teeb õigust.» (Lk 11:28; Ap 10:34-35)

• Prev
• Next