Paastuaja viies pühapäev

Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mis riputatakse nende peale, kes on rüvetunud, pühitseb liha puhtuseks, kui palju enam Kristuse veri, kes igavese Vaimu läbi iseenese veatuna ohverdas Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat. (Hb 9:13-14)

Nüüdseks juba veidi rohkem kui veerand sajandi eest, mil asusin õppima Usuteaduse Instituuti, oli tollasel dekaanil kombeks tudengihakatisi läbi katsuda mitmesuguste üsna head piiblitundmist nõudvate küsimustega. Üks asi, mida ta minu käest teada tahtis, oli: mida tehakse punase lehma tuhaga?

Kuna olin just hiljuti terve Piibli huviga läbi lugenud, õnnestus mul anda sellele – mu meelest sugugi mitte enesestmõistetavale küsimusele – õige vastus, mille igaüks võib leida 4. Moosese raamatu 19. peatükist. Lühidalt: punase lehma tuhka on tarvis vee jaoks, millega puhastatakse igaüht, kes on puudutanud mõnda surnut ning seeläbi rituaalselt rüvetunud.

Võiks ju imestada, et kuna tegemist on meie, kristlaste jaoks mitte kehtiva vanatestamentliku kultuseeskirjaga, siis miks peaks evangeelset usuteadust õppima tulija sellest midagi teadma – aga tegelikult on see teadmine ülimalt oluline, kuna ilma selle ja muu sarnaseta ei ole võimalik tõeliselt mõista Uue Testamendi sõnumit, sealhulgas peaaegu üldse mitte Kirja heebrealastele.

Juba esimeste kristlaste päevil on siin nähtud väga olulisi ja kõnekaid paralleele. Nii on hiljemalt 2. sajandi algusest, mõnede uurijate arvates aga juba 1. sajandi kolmandast veerandist pärinevas Barnabase kirjas pühendatud terve peatükk punase lehma rituaali tõlgendamisele Kristuse lepitusohvri valguses:

«Mida aga arvate tähendavat, et Iisraelile kästi tuua mullikas meeste poolt, kelles on patud täielikud, ja olles selle tapnud, põletada see, ja poistel siis võtta üle tuhk ja panna anumatesse, ja panna puu ümber purpurpunane lõng ja iisop – näed, taas on risti eeskuju ja purpurpunane lõng –, ja sel kombel poistel piserdada ükshaaval rahvast, selleks et see saaks puhtaks pattudest? Saage aru, kui lihtsalt ta kõneleb teile: mullikas on Jeesus, toojad patused mehed on need, kes on Tema tapale viinud. Enam ärgu olgu mingeid mehi, mingit patuste austamist! Piserdavad poisid on need, kes on kuulutanud meile rõõmusõnumit pattude andeksandmisest ja südame puhastamisest, kellele Ta on andnud evangeeliumi kuulutamise meelevalla, keda oli kaksteist märgiks suguharudest – sest oli kaksteist Iisraeli suguharu. Miks aga oli kolm poissi, kes piserdasid? Märgiks Aabrahamist, Iisakist, Jaakobist, sest need olid suured Jumala ees. Miks aga oli lõng puul? Sest Jeesuse kuningriik on rajatud ristipuul, ja et Temale lootjad elavad igavesti. Miks aga koos lõngaga ka iisop? Sest Tema kuningavalitsuse all tulevad kurjad ja sünged päevad, mille varal meid lunastatakse; sest lihalt haige saab terveks iisopi tumeda mahla läbi. Ja seepärast on sündinu meile küll selge, noile aga tume, sest nad ei ole kuulanud Issanda häält.» (Barnabase kiri VIII)

Kuigi uuema aja usuteadlased on tihtipeale taolised tõlgendused välja naernud, on täiesti vastuvaidlematult selge, et esimesed kristlased nägid siin väga selgeid seoseid – just nii, nagu ütleb püha Paulus 1. Kirjas korintlastele: «Kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.» (1Kr 10:11)

Vana Testamendi lood ei ole mitte ainult eeltähenduseks Uuele Testamendile, vaid vähemalt teataval määral ka kontrastiks. Nii seab Kiri heebrealastele vastamisi ühelt poolt «liha» – s.t välise – rüveduse ja puhtuse ning teiselt poolt südametunnistuse rikutuse ja selguse. Esimese tarvis piisab ehk tõepoolest sikkude ja härgade verest ning punase lehma tuhast, teise puhastamiseks on aga vaja midagi enamat: see on võimalik ainult «Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega» (1Pt 1:19).

Muide, vahemärkusena: Kiri heebrealastele tõepoolest ei eita Vana Testamendi rituaalide tõhusust – nende väliselt pühitsevast toimest kirjutatakse täie enesestmõistetavusega kindlas kõneviisis. Aga on täiesti selge, et sellest on vähe, kuna Jumalat ei huvita mitte niivõrd meie väline, kuivõrd seesmine ja täielik puhastumine ja uuenemine.

Moosese Seadus nõudis, et kui keegi on puudutanud surnut, siis tuleb teda piserdada tuhaga segatud puhastusveega – kusjuures tema roojasus kestab seitse päeva. Meie langenud maailma tegelikkus on aga, et isegi väliselt puhtana elame me lakkamatult koos omaenda seesmise «surnuga», kui Kristuse veri ei ole puhastanud meie südametunnistust – see tähendab kui Kristus ei ole meid lunastanud, kui me ei ole Temas surnud patule ja uueks eluks üles tõusnud (vrd Rm 6:4).

Puhastusveega piserdamine on siinkohal väga kõnekas märk: on täiesti loomulik, et näeme siin viidet ristimisele. Muide, sarnaselt kõneleb ka püha Peetrus Kristuse lunastustööst ja ristimise läbi sellest osasaamisest võrdluses ühe teise vanatestamentliku looga, nimelt veeuputusega:

«Sest ka Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et Ta teid juhiks Jumala juurde, olles küll ihu poolest surmatud, ent elustatud vaimu läbi, kelles Ta läks ja kuulutas vangis olevaile vaimudele, kes olid olnud sõnakuulmatud muiste, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed – see tähendab kaheksa hinge – veest päästeti. Selle võrdkujuna päästab teidki nüüd ristimine, mis ei ole lihaliku rüveduse kõrvaldamine, vaid hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu.» (1Pt 3:18-21)

Mis on see «hea südametunnistus»? Vastav kreekakeelne sõna, mida kasutatakse Uues Testamendis, tähendab asjade õigesti, terviklikult nägemist ja mõistmist – ning sellest tulenevalt ka nende suhtes õigesti otsustamist. Eestikeelne «südametunnistus» võib viia isegi veidi eksiteele, kuna see tähendab paljude arvates eeskätt oma tunnetest («sisetundest») lähtumist, tegelikult aga peaks tähistama hoopis õiget tunnetust, s.t. asjadest õigesti aru saamist. Ning õige ei saa olla miski muu kui see, mis on kooskõlas reaalsusega ja Jumala tahtega.

Kuna meie otsused ega teod ei ole paraku alati õiged, vajame möödapääsmatult Jumala andeksandvat, pühitsevat ja uuendavat armu Kristuses. See omakorda annab meile usujulguse, mille varal võime astuda Jumala ette – «olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega» (Hb 10:22) –, et kogeda Tema jätkuvat abi ja õnnistuse täiust.

Kui me kord ristituna oleme taas langenud, siis ei ole meid vaja uuesti ristida, kuna «Jumal ei võta tagasi oma armuande ja kutsumist» (Rm 11:29). Küll aga peame elama jätkuvas meeleparanduses ning tarvitama teisi meile kingitud armuvahendeid, eeskätt pihti ja armulauda, et jälle tõusta ja Jumala armu väes edasi minna – kuni saame kätte igavese pärandi tõotuse taevas.

• Prev
• Next