Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest Ta võtab mu vastu. (Ps 49:16)

Vaatasin hiljuti, kuidas üks ema kattis kinni oma poja näo ja sättis talle peale surilina. Poeg ei olnud enam väga noor, 53-aastane, aga siiski poeg, oma ema laps. Ja kui ema tema surilina kohendas, siis oli näha ja tunda, et vaimus seisis ta oma pisikese, äsja sündinud poja voodikese kõrval ning sättis tema tekki. Ta kohendas seda õrnalt, vajutas käeservaga külgedelt alla, tõmbas sõrmeotstega üle poja näo. Ainult pojal ei tulnud seepealt õndsat naeratust huulile ja ta ei nohisenud vaikselt läbi une. Elu oli temast lahkunud. Ema kõige kallim vara, noorem tema kahest pojast, oli lahkunud.

Ole ometi siin, tule tagasi, palun jää – kas nii võis see ema südames hüüda? Nii me hüüame, kui kaotame oma lähedased. Isegi siis, kui usume ülestõusmist ja igavest elu, tulevad nii kergesti meie huultele ahastavad ja isegi etteheitvad või süüdistavad sõnad. Mäletan, kui ma, ei tea kuidas, sosistasin oma 49-aastast mulle väga lähedast onu mattes: "See on nii ülekohtune!"

Mäletan ka seda, kuidas mõne aasta eest nägin väga lähedalt üht ema ja isa, kes olid kaotanud oma 20-aastase tütre. Ma ei tundnud teda isiklikult, ent siiski ei saanud ma teisiti, kui nende vanemate hääletut valu vaadates kujutleda, kuidas nad sirutavad välja oma käe, et silitada tütre juukseid, aga tema kaugeneb ja kaob vaikselt naeratades. Justnagu ühes kaunis ballaadis: "When the night wind softly blows through my open window / Then I start to remember the girl that brought me joy / Now the night wind softly blows sadness to tomorrow / Bringing tears to eyes so tired / Eyes I thought could cry no more / If the day would only come / Then you might just appear / even though you'd soon be gone / When I reached out my hand."

Surm, nii loomulik, kui ta kellegi arvates ka on, on siiski midagi ebaloomulikku. Pühakiri ütleb, et "Jumal ei ole teinud surma ega tunne rõõmu elavate hukkumisest" (Trk 1:13). Surm võib vahel ja mõnele tunduda sõbrana (Srk 41:2), ent tegelikult on tegemist vaenlasega (1Kr 15:26).

Surm hävitab selle, mis Jumal on loonud. Või õigemini: seal, kus ollakse lahus Jumalast, ongi vaid surm. Patt, nii isiklik kui kogu inimkonna oma, toob selle endaga kaasa – ja me kõik oleme allutatud kaduvuse orjusele (Rm 8:20jj).

Me peame surema, aga see ei ole mitte Jumala tahtmine, vaid kõige otsesemas mõttes Tema tahte vastane. Seepärast Ta ongi läkitanud oma Poja, et meid Temas enesega jälle ühendada ning surma meelevalla alt vabastada.

Kuna surm ei ole midagi loomulikku, siis on mõistetav, et me tunneme selle ees hirmu ning leiname oma lahkunuid. Püha Paulus ütleb: "Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad (ei kurvastaks, ei leinaks, ei satuks meeleheitesse) nagu need teised (nagu kõik ülejäänud), kellel ei ole lootust." (1Ts 4:13)

See on loomulik, et kurvastame ja leiname. Aga kuigi me kurvastame ja leiname, ei pea me seda tegema nagu need, kellel ei ole lootust. Me ei pea meelt heitma, sest meil on lootus. Kui me usume Jeesusesse Kristusesse ning oleme ristimises Temaga koos juba surnud (Rm 6:3jj), siis on meie lootus Tema surmas ja ülestõusmises (1Ts 4:14).

Me peame surema, see on tõsiasi. Surm ja lein kuuluvad inimese ellu. Aga Jumal on Jeesuses Kristuses meie hinge surmavalla käest lunastanud ja võtab meid Temas vastu oma igavesse kirkusesse. Kui hea on teada, et need, kellest elu või surm on meid lahutanud, on seal, Tema juures, kelle armastusest ei suuda meid ega neid lahutada mitte miski (Rm 8:38-39). Ka siis, kui ema ja isa peavad kohendama oma lapse surilina.

• Prev
• Next