• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

Valge Pühapäev

«Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!» (Jh 20:29)

Need meile nii tuttavad Jeesuse sõnad kahtlevale või «uskmatule» Toomale kuuluvad tegelikult taoliste hulka, mida on päris raske eesti keelde tõlkida ning mille täpne tähendus või suunaseade on seetõttu mitmeti tõlgendatav. Kuni selleni, et Jeesuse pöördumise Tooma poole võib vormistada lausa küsimusena, nagu meie viimastes Uue Testamendi tõlgetes: «Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud?»

Nõnda tõlgitakse siiski üliharva – ja võib-olla tehakse sellega Toomale koguni veidi ülekohut, kuna selline, üsna retoorilisena tunduv küsimus, mõjub otsese etteheitena või koguni hurjutamisena.

Toomas ei ole millegi poolest halvem või «uskmatum» kui teised apostlid. Nädal aega varem, kui Jeesus tuli nende juurde hetkel, mil Toomast ei olnud koos teistega, uskusid ka kõik ülejäänud alles siis, kui Issand oli neile näidanud oma käsi ja külge (Jh 20:20). Nii et pigem ei ole siin siiski tegemist etteheitva küsimusega, vaid lihtsalt fakti konstateerimisega: Toomas nägi ja uskus; ta uskus, kuna ta oli näinud.

Siit kerkib kohe küsimus: mida ta siis ikkagi uskus? Aga enne selle juurde tulemist tasub vaadelda antud evangeeliumikoha keelekasutust ning selgitada, milles seisnevad ennist nimetatud tõlkeraskused ja neist tulenevad erinevad tõlgendusvõimalused.

Kõneldes sellest, et Toomas on näinud ja uskunud, kasutatakse kreekakeelses tekstis perfekti ehk täisminevikku. Kõige lihtsamalt selgitades tähistab see minevikus lõpuleviidud tegevust, mille tagajärjed ulatuvad olevikku ning on praegu kogetavad. Niisiis: «Sa nägid mind ja hakkasid seetõttu uskuma ning usud praegugi (just sellepärast, et sa mind nägid).» Või: «Sa oled mind näinud ja oled seetõttu saanud (ja jäänud) usklikuks.»

Nagu juba öeldud, kehtib seesama tegelikult ka kõigi teiste apostlite puhul. Ka nemad on näinud ja uskuma hakanud, ning selles ei ole midagi taunitavat, midagi hurjutamisväärset, vaid vastupidi: see, et nad on oma silmaga näinud ja kellest on seeläbi saanud Jeesuse ülestõusmise tunnistajad (vrd nt Ap 1:21-22 või 1Kr 15:1-11), oli evangeeliumi esmase ja autentse kuulutamise möödapääsmatu eeltingimus.

Õigupoolest oli «uskmatu» Toomas usklikum kui ülejäänud apostlid – vähemalt ta väljendas oma usku selgemalt kui nemad, ning siin on ka vastus küsimusele, mida ta uskus. Ta vastas talle ennast ja oma haavu näidanud Jeesusele: «Minu Issand ja minu Jumal!» (Jh 20:28)

Jah, Toomas usub, et see on tõesti Jeesus – seesama Jeesus, kelle järel ta käis ning kes oli risti löödud ja maha maetud; ta usub, et see Jeesus elab, et Ta on surnuist üles tõusnud. Aga Toomas usub, mõistab ja tunnistab midagi veelgi enamat: et see, mille pärast Jeesus pidi tegelikult surema («Me ei taha Sind kividega surnuks visata mõne heateo pärast, vaid pühaduseteotuse pärast, sest Sina, kes Sa oled inimene, teed ennast Jumalaks.» Jh 10:33), on tõesti tõsi.

Toomas usub ja tunnistab, et Jeesus on Issand ja Jumal. See võib meile esimesel hetkel tunduda ju lihtsalt samasuguse spontaanse hüüatusena nagu «Helde taevas!» või «Suur Jumal!», aga on päris kindel, et mitte nii ei mõistnud seda ei Toomas ise, ei Jeesus, kes oleks võinud ju Toomast korrigeerida, kui tema sõnad poleks olnud õiged, ega ka püha Johannes, kes on kõik selle oma evangeeliumisse kirja pannud.

Jeesus Kristus on tõesti Jumal – seda me usume ja tunnistame koos apostel Tooma ning kogu kirikuga: «Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast». Selle usu ja tunnistuse juurde kuulub lahutamatult ka teadmine sellest, et Ta on tõeline inimene: sest, nii paradoksaalne, kui ka ei tunduks, just Jeesus inimlikku ihu, jah, koguni Tema ihus olevaid surmahaavu nähes tuli Toomas usule sellesse, et Ta on Jumal.

Veelgi enam: Jeesus ei ole mitte lihtsalt «üks jumal», vaid Ta on Issand, s.t seesama Jumal, kellesse Iisraeli rahvas on läbi aegade uskunud ja kelle oma see rahvas on; seesama Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal, kes ilmutas ennast põlevas kibuvitsapõõsas Moosesele, kes tõi oma rahva välja Egiptuse orjapõlvest, kes viis Iisraeli lapsed pärast neljakümneaastast kõrberännakut Tõotatud maale, kes on kõnelnud prohvetite kaudu ning kelle auks ja lepitamiseks oli läbi aastasadade toimetatud püha templiteenistust.

Nüüd on selge, et seesama Jumal, seesama Issand, on omaenda ihus – selles inimihus, mille Ta on omaks võtnud – teostanud suure lepitusohvri ning mitte kelleski teises ei ole päästet kui vaid Temas, Jeesuses Kristuses, kogu maailma Õnnistegijas.

Kui püha Peetrus pidas nelipühapäeval esimese jutluse, tsiteeris ta Jeesusest kui ainsast Päästjast tunnistust andes prohvet Joeli raamatut: «Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.» (Ap 2:21) On tähelepanuväärne, et prohvet Joeli raamatu originaaltekstis (Jl 3:5) ei kasutata sellel kohal mitte sõna Adonai, mis tähendab «Issand», vaid Jumala nime Jahve (või Jehoova) – see tähendab, et apostlite jaoks oli selge, et Jeesus ongi tõepoolest seesama Jumal, seesama Issand, kes on ennast selle püha nime all Moosesele ja teistele prohvetitele tunda andnud. Just seda usub nüüd Toomas, just seda väljendavad tema sõnad «Minu Issand ja minu Jumal!»

Jeesus kinnitab oma vastuses Tooma (ja teiste apostlite) usku, mitte ei hurjuta neid. Aga Ta jätkab: «Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad.»

Neid sõnu võib tõlkida ja mõista kaheti: kas «Õndsad on need, kes on ilma nägematagi hakanud uskuma» või «Õndsad on need, kes ilma nägematagi hakkavad uskuma». Tõenäoliselt peab Jeesus siin silmas toda teist, s.t tulevikku suunatud varianti.  Ning kuigi meie kipuma siin vist enamasti keskenduma nägemise ja mittenägemise vastuolule, on Jeesuse jaoks oluline hoopis miski muu, ja nimelt usk: õndsad on need, kes hakkavad uskuma (või on juba uskunud, nagu näiteks prohvetid – vrd 1Pt 1:10-12) mitte nägemise peale, vaid mingil muul põhjusel.

Mis on see muu põhjus? Võib-olla aitab sellele küsimusele vastata, kui mõistame, mis on tegelikult usk. Usk ei ole mitte, nagu seda sagedasti mõistetakse, kahtluse teine külg, teadmatus, pime alistumine sellele, mida pole lootustki mõista või teada saada. Ei, usk on kindlus, julgus, usaldus, mille parimaks võrdpildiks meile tuntud maailmas on see, kuidas väike laps annab ennast kõiges ja täielikult oma armastavate vanemate meelevalda.

Ka sellise usu aluseks peavad olema tõsiasjad – ja seepärast oli tarvis, et apostlid näeksid ja usuksid. Täiuslikuks saab usk, rajanegu ta nägemisel või mitte, aga ainult siis, kui ta loobub küsimast üha uue tõendusmaterjali järele ning temast saab – käega katsumata ja nägematagi – usaldav andumine.

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus