Mõtisklused

Sest Sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud. (Js 26:19)

Erinevaid piiblitõlkeid ja heebreakeelset algteksti vaadates on näha, et tegemist on üsna raskesti tõlgitava lausega.

Näiteks meie 1968. aasta Piiblis on see koht antud edasi nõnda: «Sest Sinu kaste on valguse kaste ja Sa lased seda langeda kadunute maale!»

«Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?» (Mt 6:23)

Need Jeesuse sõnad Mäejutlusest ei ole mitte ainult üsna raskestimõistetavad, vaid ka raskesti tõlgitavad. Üks võimalikke tõlkevariante oleks selline: «Kui nüüd [juba] valgus sinu sees on pimedus, kuivõrd siis [veel] pimedus!»

Ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm! (Ne 8:10)

Viimastel päevadel olen olnud väga kurb. Ei, ma ei ühine nendega, kellel on meie rahva pärast häbi, kellel on piinlik olla eestlane või kes leiavad, et Eesti puhul on tegemist «natsiriigiga». Kuigi olen täiesti nõus, et kui Vao pagulaskeskuse tulekahju puhul oli tegemist tahtliku süütamisega, siis on tegemist jälgi kuriteoga.

Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind! (Rt 1:17)

Arvatavasti seoses Tallinna Sadama korruptsiooniskandaaliga küsib üks mu tuttav: «Kas jagate minuga seisukohta, et nii riigi kui riigile kuuluvate äriühingute viimasel ajal ilmsiks tulnud probleemide ühisnimetajaks on juhtimisvead?»

Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad, vaid et Jumala teod saaksid temas avalikuks. (Jh 9:3)

Püha Johannes jutustab oma evangeeliumis päris mitu pikka lugu Jeesuse kohtumisest erinevate inimestega: samaaria naisega Jaakobi kaevul; kolmkümmend kaheksa aastat halvatuna maas lamanud mehega Betsata tiigi ääres; kahe oma venda Laatsarust leinava õe, Marta ja Maarjaga; pimedana sündinuga, kellele Jeesus hingamispäeval silmanägemise kinkis.

Vägede Issandal on päev … kõigi jaoks. (Js 2:12)

Sattusin hiljuti lugema järgmist kokkuvõtet Ernest Hemingway novellist «Maailma pealinn».

«Ernest Hemingway kirjutas kord lühijutustuse nimega «Maailma pealinn». Selles rääkis ta loo isast ja tema teismelisest pojast, kes olid teineteisest võõrdunud. Poja nimi oli Paco. Ta oli oma isa vastu eksinud. Selle tulemusena oli ta häbi pärast kodust ära jooksnud.