Mõtisklused

Ja kes Siionis alles jääb ning Jeruusalemmas järele jääb, seda hüütakse pühaks, igaühte, kes Jeruusalemmas on eluks kirja pandud. (Js 4:3)

Kirik meenutab 2. mail suurt usuvõitlejat, aastal 295 Põhja-Aafrikas Aleksandrias sündinud ja sealsamas 373. aastal igavikku kutsutud kirikuisa ja piiskoppi püha Athanasiust, kes pidi vähemalt viis korda taluma pagendust ning veetis oma neljakümne kuuest Aleksandria patriarhiks oldud aastast seitseteist väljasaadetu ja tagakiusatuna, olles mõnda aega koguni ebaõiglaselt ekskommunitseeritud ehk kirikuosadusest välja arvatud.

Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd… (5Ms 30:19)

Valimisest rääkides kipub mõte väga kergesti minema mitte valimisele, vaid valimistele. Vähemalt siis, kui valimised – olgu Riigikokku või kohalikesse volikogudesse – on kohe saabumas või äsja möödunud.

«Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad.» (Jh 10:9)

Jeesus ütleb, et Tema on uks, mille kaudu inimesed pääsevad sisse, s.t Jumala juurde, ja saavad minna välja karjamaale, s.t igavesse ellu.

«Teie olete nende asjade tunnistajad.» (Lk 24:48)

Jeesus ilmus pärast ülestõusmist mitmel korral oma jüngritele, nii selleks, et neid julgustada ja kinnitada, kui ka selleks, et neile kõike toimunut – oma kannatusi, surma ja ülestõusmist – selgitada. Nii ka kahele Emmause poole teel olnud jüngrile kohe ülestõusmispäeva õhtupoolikul ja veel samal päeval veidi hiljem kõigile, kes olid koos Jeruusalemmas.

Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal. (Kl 3:1-2)

Tänavusel paastuajal puudutas mind saabuvale Ülestõusmispühale vaadates Henrik Visnapuu luuletus «Ülestõusmise-püha ööl», mis avaldati esmakordselt tema 1927. aastal ilmunud luulekogus «Maarjamaa laulud»:

Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti Temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. (Hb 12:2)

Ühest viimase pooletuhande aasta väljapaistvamaks peetud kunstiteosest, Raffaeli Sixtuse Madonnast, tuntakse tänapäeval vist peaasjalikult kahte ümaranäolist inglipoissi, kes mõtliku näoga üles vaatavad. Seda väikest – kuigi kindlasti mitte tähtsusetut – fragmenti suurest maalist kasutatakse kõikvõimalikel tarberiistadel ja sisustuselementidel, enamasti ilmselt teadmatagi, kust see pärineb.