Mõtisklused

Te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga. (Jh 16:32)

Lugesime hiljuti piiblitunnis Johannese ilmutusraamatut, muuhulgas ka järgmisi paljudele tuntud salme: "Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust." Olime juba jutuga edasi läinud, kui korraga küsis keegi selle teksti juurde tagasi tulles: "Aga kes siis ikkagi on leige?" Vastasin esimese hooga: "See, kes maksab liikmemaksu, aga kirikusse jõuab parimal juhul kord aastas, jõuluõhtul."

Kõigis nende ahistustes tundis Ta ahistust ... armastuse ja kaastunde pärast ... (Js 63:9)

Üks mu hea sõber kirjutas möödunud neljapäeva hilisõhtul nõnda: "Täna ma kogesin suurimat rõõmu ja kurbust, mida üks mees võib tunda. Kell 7:47 hommikul ma jälgisin, kuidas Joshua Alan Jowers sisenes maailma, ja kell 9:30 ma hoidsin oma pisipoissi, kui tema väike süda lõpetas löömise ... Emmega on kõik korras ja ta taastub. Issil on 3 naela ja 11 untsine auk südames." Lisatud oli ka pilt sellest, kuidas nuttev isa surub oma rinna vastu väikest poega, kelle elu sünnist surmani kestis ühe tunni ja nelikümmend kolm minutit.

Viigem siis Tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab Tema nime tunnistajate huulte vilja. (Hb 13:15)

Kui NATO välisministrite kohtumise ajal Tallinnasse sattunud võõras ei oleks teadnud, milles asi, siis jäänuks talle Eestist või vähemalt Eesti pealinnast mulje kui paigast, kus valitseb totaalne politseikontroll või terrorioht. Juba Tallinna sisenemisel võis igal teeristil näha politseiautot, hiljemalt alates Järvevana teest olid politseinikke täis pikitud kõik tänavanurgad, ja Tartu ning Narva maanteel ka iga trammipeatus.

Selleks te olete kutsutud. (1Pt 2:21)

Olen tihtipeale imestanud selle üle, kuidas Eesti Vabariigis ei suudeta – või õigemini ei julgeta – kehtestada kohustuslikku religiooniõpetust, kui ometi vähemalt kord nädalas tuleb keegi minu juurde jutuga, et "kas kirikuõpetaja ei saa midagi teha selleks, et koolides oleks jälle usuõpetus". Inimesed on kindlad, et kui koolides oleks usuõpetus, siis oleksid asjad meie ühiskonnas palju paremad.

Tunnistan, et ma ei jaga seda arvamust – või vähemalt ei näe ma siin kindlalt garanteeritud põhjuse ja tagajärje seost. Ka ei kuulu ma kohustusliku religiooniõpetuse pooldajate hulka, vaid pean pigem vajalikuks seda, et kooliõpilastele pakutaks võimalust saada tema või ta vanemate usutunnistusele vastavat usuõpetust – aga mitte kohustuslikuna.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4)

Ülestõusmisnädalal hooldekodus missat pühitsedes jäin järjekordselt mõttesse selle üle, kas mitte just need inimesed, kelle suhtes me – ise enam-vähem tervete ja liikumisvõimelistena, nö täisväärtuslikku elu elades – tihtipeale haletsust tunneme, ei ole saanud Jumalalt kutset millekski hoopis suuremaks ja imelisemaks kui meie keset oma igapäevaelu saginat. Või vähemalt võimalust taolist kutsumust tõeks elada.

Lugesin hooldekodu missal Evangeeliumina püha Johannese kirjeldust Jeesuse kolmandast ilmumisest jüngritele pärast ülestõusmist (Jh 21:1-14). Lugu algab sellega, kuidas Peetrus koos veel kuue jüngriga otsustab minna tagasi oma endise tegevuse juurde – kala püüdma. Põhjus oli ilmselt väga lihtne: Jeesus oli käskinud oodata, aga ootamise käigus läks kõht tühjaks.

Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks. (1Kr 15:2)

Mis on Kristuse ülestõusmise tähendus meie jaoks? Esmalt kindlasti see, et selle läbi on "surm neelatud võidusse" ning tema astel katki murtud (1Kr 15:54-55). "Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud," kõlab idakiriku Ülestõusmispüha pealaul. Need, kes usuvad Temasse, kes lasevad Tal oma käest kinni võtta ning Temal kui Heal Karjasel ennast läbi surmavarju oru igavesse ellu juhtida, ei pea surma kartma, sest surm ei saa neile liiga teha, nad on läinud surmast ellu (Jh 5:24).