Mõtisklused

Olles küll Poeg, õppis Ta kuulekust selle läbi, mida Ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai Ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on Talle kuulekad, kuna Jumal oli kuulutanud Tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi. (Hb 5:8-10)

Jeesus on ülempreester Melkisedeki korra järgi. Kiri heebrealastele võrdleb Jeesuse ülempreestriametit ka Aaroni omaga, ja siin on olulised sarnasused: mõlemal puhul peab ülempreester olema võetud inimeste hulgast ning seatud ametisse Jumala poolt inimeste heaks. Siiski on Jeesuse ülempreestriamet midagi võrratult suuremat, sest erinevalt Aaronist ja teistest preestriametisse seatud inimestest ei ole Jeesus mitte ainult inimene, vaid Ta on ka Jumal. Nii, nagu Melkisedeki kohta võib öelda, et ta oli ilma alguse ja otsata (Hb 7:3), nii on see ka (või eeskätt) Jeesuse puhul, kelle võrdkujuna Pühakiri Melkisedekit, Õiguse ja Rahu Kuningat (Hb 7:2), mõistab.

See oli kirjutatud Tema kohta. (Jh 12:16)

Paastuaja alguses loetakse Evangeeliumi Kristuse kõrbekiusatustest. Nüüd, mil paastuaeg on jõudmas lõpule – või õigemini saavutamas oma kõrgpunkti ja eesmärki –, on paslik sellele loole tagasi vaadata. Huvitavaid mõtteseoseid Jeesuse teekonnaga Galileast Jeruusalemma ning Kolgatale pakub eriti kõrbekiusatuste Luuka evangeeliumis esitatud järjekord.

Kristus ... ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale. (Hb 9:14)

Suurbritannia ja [Briti] Rahvaste Ühenduse ülemrabi lord Sacks ütles 12. märtsil ühes BBC raadiosaates religioossest vägivallast kõneldes: "See algab konfliktiga, millel ei ole miskit pistmist religiooniga ning millel on kõiges pistmist majanduse ja poliitikaga ... Paigad, kus erinevatest rahvustest inimesed on elanud külg külje kõrval, hakkavad mõranema. Ja kuna religioon kõnetab identiteedi sügavamaid allikaid, tõmmatakse ka see kaasa. Ja siis on meil kõikidest kõige ohtlikum olukord, sest kui sa tunned, et Jumal on sinu poolt, siis ei ole sellel, mida sa võid teha, enam piire. See on [olukord], kus inimesed hakkavad vihkama armastuse Jumala nimel, praktiseerima julmust kaastunde Jumala nimel ning tapma elu Jumala nimel ... Kuigi religioon on harva tikk, mis süütab tule, võib temast saada kütus, mis toidab leeke. Vastuseks ei ole religioonist loobumine. Kui see juhtub, siis tapavad inimesed rassi, rahvusluse või poliitilise ideoloogia nimel, nagu tunnistavad traagiliselt ilmaliku kahekümnenda sajandi sajad miljonid kaotatud elud. Selle asemel vaatab vastus meile vastu Genesise (1. Moosese raamatu) esimesest peatükist, öeldes meile, et kõik inimolendid, nemad ja meie, vaenlased ja sõbrad, oleme võrdselt Jumala nägu ja sarnased. Meie ühine inimlikkus eelneb meie religioossetele erinevustele. Kuni maailma religioonid ei lõpeta poolte valimist ega muutu selle asemel aktiivseks rahujõuks, jätkub sektantlik vägivald – ja Jumal taevas nutab."

Nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus. (1Kr 10:4)

Sattusin kuulama Tanel Padari laulu "Võta aega" ja jäin päris sügavalt mõttesse, sest kuigi selle laulu teksti puhul ei ole ehk tegemist tipp-poeesiaga, kannab see endas siiski (millegipärast lausa üllatavat, kuigi võib-olla veidi naiivset) küpsust. Tõsi, kui laul jõudis sõnadeni "roki täiega", siis tekkis korraks tõrge, kuna küpsus näis olevat hetkega kui peoga pühitud. Aga siis tuli meelde hiljuti nähtud T-särk, millele oli maalitud kristlik sõnum: "Jesus Rocks" (Jeesus rokib) koos sõnadega: "Jesus is the Solid Rock on which I stand" (Jeesus on kindel kalju, millel ma seisan). Nii ei kestnudki mu kõhklus väga pikalt: ka "täiega rokkimine" ei pruugi olla vastuolus küpse elukäsitluse ega kristliku usuga.

Ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid! (Ef 5:11)

Eesti päritolu prantsuse preester Ignace Lepp, kes kuulus II maailmasõja ja saksa okupatsiooni ajal üsna avalikult Vichy režiimi vastaste ja marssal Pétain'i kriitikute hulka, kõneleb oma päevaraamatus sellest, kuidas tal õnnestus sõja lõpul aidata üht skaudijuhti. Too oli okupatsiooni ajal saatnud oma skaute Saksamaale tööle, uskudes siiralt, et täidab nõnda oma kristlikku kohust (vrd Rm 13:1-7).

Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele. (Mt 15:26)

Peeter Helme ütleb Eestis elavate venelaste kirjanduse üle arutledes: "Kui me end juba maarahvaks peame, ei tohiks olla raske harjuda arusaamaga, et eestlased pole vastutavad mitte ainult eestlaste, vaid kõigi eest, kes sellel maal elavad. Vastutus tähendab alustuseks aga huvi, sest ei saa vastutada millegi eest, millest mitte midagi ei tea ... Kui tahame olla oma maa heasoovlikud ja vastutustundlikud peremehed nii poliitilises kui kultuurilises mõttes, peame tegema omaks kõik selle, mis sellel maal toimub. Üks viis selleks on hakata tundma senisest suuremat huvi Eesti venelaste kirjandusloomingu vastu." Seda arvamust ühes raadiosaates kommenteerinud ajakirjaniku Viktoria Korpani kriitika võib kokku võtta umbes nii: jääb mulje, nagu seisaksid eestlased kuskil kõrgel kohal ja teataksid venelastele üleolevalt, et ka nemad võivad siin elada ja eestlaste armust "omad" olla; me ei taha, et keegi meie eest vastutaks, me saame ise hakkama; ja üldse: mis on eesti kultuur ja kirjandus võrreldes suure vene kultuuri ja kirjandusega?!"