Mõtisklused

Olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks. (2Kr 6:1)

Paastuaja I pühapäeva vanakiriklik evangeelium (Mt 4:1-11) kõneleb Jeesuse kõrbekiusatustest. Need seisavad Tema avaliku tegevuse alguses, ent ei ole kindlasti ainsad kiusatused, millega Ta pidi toime tulema. Viimaseks ja võib-olla kõige raskemaks võis olla – nii on selle üle mõtiskletud kirjanduses ja kunstis – see, kui Ta ristil rippudes pidi tegema otsuse mitte ristilt alla astuda, vaid kuni lõpuni kannatada ja surra.

Kõrbekiusatuste lugu seisab Jeesuse avaliku tegevuse ja iga-aastase paastuaja alguses selleks, et meile meelde tuletada nii Tema tee tõsidust ja raskust kui seda, et Tema tee on ka meie tee. Kristuse kiusatused on oma olemuselt ju tegelikult osalemine meie elus – nii nagu meie elu peab saama osalemiseks Tema võidus kiusatuste ja patu üle.

Et nüüd Kristus on ihulikult kannatanud, relvastuge teiegi sellesama meelsusega, sest kes on kannatanud ihulikult, see on lakanud patustamast, nii et ta maises elus allesjäänud aega ei ela enam inimlike himude, vaid Jumala tahtmise järgi. (1Pt 4:1-2)

Tuhkapäeva missal võtavad kirikulised vastu tuhamärgi, mille jagamisel ütleb preester traditsiooniliselt pühakirjasõnad: "Pea meeles, et sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama." (1Ms 3:19) See ei ole mitte mingi vana, ajast ja arust müüdi meeldetuletamine, vaid Piiblile ja kristlikule inimese- ning maailmakäsitlusele omane realism. See on puhas ja selge tõde: iga inimene, kes elab, peab surema, ja kui meie olemasolu piirdukski vaid praeguse eluga, siis oleksime armetumast armetumad (vrd 1Kr 15:19).

Kui inimene otsib oma elu lõppeesmärki siit maailmast, siis otsib ta tulutult, sest eesmärk on see, kuhu me viimaks pärale jõuame, ja kui meie päralejõudmise kohaks ning järelikult oletatavaks eesmärgiks on surm ja põrm, siis jääb eesmärk meile igavesti kättesaamatuks, kuna – vanakreeka filosoofi Epikurost meenutades – kui me sureme, siis meid enam ei ole.

Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. (1Kr 13.12)

Kirikuisad õpetavad, et Jumal näeb kõike iseendas, s.t mitte vahetult ega "otse", vaid enese kaudu, kusjuures taoline "vahendatud" tunnetus ei ole mitte ebatäiuslikum vahetust – nii nagu see tunduks olevat meie või ükskõik millise loodu puhul –, vaid täiuslik, kuna kõige loojana tunneb Jumal iseeneses kõiki oma looduid täielikult ja võrreldamatult paremini kui ükskõik kes teine neid kuitahes põhjalikult ja vahetult uurides. See on nii, nagu tubli kellassepp või autoremondimees teab juba ainuüksi kella- või automudeli nime kuuldes sellest rohkem kui võhik neid luubiga uurides või tükkideks laiali lammutades.

Kui tuleb kiidelda, siis ma kiitlen oma nõtruse üle. (2Kr 11:30)

Kiriku Laulu- ja Palveraamatu pühakirjalugemiste osas on Sexagesima pühapäevaks antud epistliteksti puhul ilmselt kellegi tähelepanematuse tõttu läinud vahetusse 1. ja 2. Pauluse kiri korintlastele. Selle pühapäeva vanakiriklik epistel on nimelt teisest, meie lauluraamatus on aga ära toodud enam-vähem samade numbritega salmid esimesest Korintose kirjast.

Küllap sobiks lugeda mõlemat, ent ju kirikul on siiski olnud põhjus, miks ta on teinud just niisuguse valiku, nagu ta omal ajal tegi. Ja kuna paraku ei loeta meie uue lugemiskava järgi enam ühelgi aastal Sexagesima pühapäeva tegelikku vanakiriklikku epistlit, siis on paslik selle teksti üle siinkohal veidi mõtiskleda. Eriti koos vanakirikliku evangeeliumiga (Lk 8:4.15), mida loetakse ka sel aastal.

Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest. (Jr 9:22)

Ühel mälestusteenistusel Vabadussõjas langenute monumendi juures väitis tollane Pärnu linnapea, et (võttes eeskuju nendest, kes rajasid Eesti Vabariigi) vajame ka tänapäeval "osavaid poliitikuid ja kavalaid juriste". Selle arvamusavalduse üle hiljem järele mõeldes leidsin, et pigem vajab ühiskond igal ajal, ka tänapäeval, nii ausaid kui tarku poliitikuid kui juriste.

Issand, teie Jumal, on jumalate Jumal ja isandate Isand, suur, vägev ja kardetav Jumal, kes ei vaata isiku peale ega võta vastu meelehead, kes teeb õigust vaeslapsele ja lesknaisele ja kes armastab võõrast, andes temale leiba ja riiet. (5Ms 10:17-18)

Seoses Haiti maavärinaga on tõusnud esile uus häda. ÜRO lastefondi Unicef teatel varastatakse maavärinast räsitud Haiti haiglatest lapsi, et kasutada neid ebaseaduslikus adopteerimisäris. Praeguseks on Unicefil andmed viieteistkümne lapse kohta, kes on pärast maavärinat haiglatest kadunud ning keda pole ka nende perekondade juures. Keegi  internetikommentaator kõneleb väga emotsionaalselt oma sisetundest, mis sundis teda televisioonist üht uudislõiku nähes sedasama kahtlustama: "Kui leiti eestlane, siis samal päeval leiti ka laps, hollandi päästjate poolt, ja naiivsed, nagu Euroopas ollakse, hõigati: „Kas omakseid on?“ Leidus nn onu, kelle silmis ei siranud mitte leidmisrõõm, vaid dollarid! Millegipärast, teadmata veel, mis riik see Haiti on, tundsin, et see leid ei olnud siiras, ja hakkas kohutavalt kahju sellest väiksest tüdrukust! Kas müüdi elundidoonoriks või prostituudiks? Kurb!"